Üheksas nädal

Selleks, et õppida, on vaja õpetajat. Minu suurimaks ja parimaks õpetajaks on olnud minu ema. Temalt olen õppinud rohkem, kui oskan sõnadesse panna. Ta oli minu esimeseks õpetajaks nii elus kui koolis ning kõik temalt saadud teadmised on minu jaoks hindamatud. Kuigi mulle pole alati tema nõuanded meeldinud ja olen neid aegajalt ka kasututeks pidanud, olen hiljem end sageli nende üle mõtisklemas ning nende järgi toimimas avastanud.

Tunnen, et ta ainus inimene maailmas, kes mind tõeliselt mõistab. Ta on minu jaoks alati olemas ning tunneb siirast huvi minu mõtete vastu. Ta oskab mind panna oma ideid ja tegemisi rohkem väärtustama. Kui mõni minu mõtetest poolikuks jääb, oskab ta selle lõpetada. Ta sisendab minusse eneseusku ning teadmist, et saan hakkama. Usun, et mitte igal inimesel pole sellist oskust.

Alati, kui mõnest oma murest emale räägin, on tal varuks mõni huvitav mõttetera, milles üllataval kombel peitub ka lahendus probleemile. Üheks neist mõtetest, mida pean ka kõige olulisemaks on: „Alla jõuad anda alati, võid seda teha ka homme“. Kuigi vahel võib olla väga raske, ei tasu oma unistustest loobuda ning tuleb teha kõik endast olenev, et oma eesmärke saavutada.

Ja kui olengi vahel kurb, siis nutame koos ja läheme eluga edasi. Selline on minu ema. Minu õpetaja.

Mina kui õppija - vahekokkuvõte

Ma olen alati valmis õppima, kuid mitte alati ei meeldi mulle, et mind õpetatakse.
W. Churchill

Kõik inimesed õpivad olenemata sellest, kas nad tahavad seda, või mitte. Usun, et isegi siis, kui veedaksime kogu oma elu üksinduses ja maailmast eraldatuna, oleksime me siiski õppimisvõimelised – õpiksime antud olukorraga toime tulema ning ennast selles mõistma. Vahel soovin, et minu elus oleks mingisugune hetk, mil olen kõik teadmised omandanud ning ei pea ega saagi enam midagi uut õppida. Oleks ju suurepärane teada, et nüüd olen oma maksimumi saavutanud ja edasi toimub vaid teadmiste kasutamine. Loomulikult pole see reaalsuses võimalik ja tegelikult ongi see hea – kui ei oleks enam midagi õppida, ei toimuks ei minus ega ka kogu maailmas mingisugust arengut. On ju teada, et õppimine on eluaegne ja elu rikastav protsess, mille eesmärgiks on inimese pidev personaalne, professionaalne ning sotsiaalne areng suurendamaks nii üksikisikute kui kogu ühiskonna heaolu. Ainult õppides saame areneda ja isiksustena kasvada.

Esimest korda teadvustab inimene oma õppimist siis, kui ta kooli läheb. Lapsest saab õpilane, kellel on õpetaja, see väljendab selgelt, et hakkab toimuma õppimine. Kahjuks ei ole see tavaliselt õppimine enda jaoks. See on nagu sirge joon, mille alguspunktiks on eesmärgid ja lõpuks tulemused, milleni jõudmiseks kasutatakse kindlaid ning sageli iganenud meetodeid. Nii möödus ka minu koolitee. Õppimine toimus pindmiselt ja väga kindlaid reegleid järgides. Oluline oli heade hinnete saamine, õppekava kindel järgimine ja õpetajale selle kõigega rõõmu valmistamine. Tähtsad olid faktiteadmised ja nende sõna-sõnaline esitamine, mis tõi endaga kaasa lõputu päheõppimise ning kõige unustamise pärast kontrolltööd. Mäletan selgelt läbikukkumistunnet ja valatud pisaraid, kui ma ei teadnud vesiniksulfiidi keemilist koostist. Lisaks teadmiste andmisele kujutas kool endast distsiplinaarasutust, mis pidi isepäistest rüblikutest kujundama mööda nööri käivad oivikud. Arvan, et see pole üdini halb, sest lapsed vajavad korda ja distsipliini selleks, et nad tulevikus ühiskonnas, kus kehtivad samuti küllaltki ranged reeglid, võimalikult hästi hakkama saaks. Kahjuks on aga nii, et kaksteist aastat kujundatud ja kasutatud õpimeetodeid raske ümber kujundada. Ülikooli astudes näeb õpilane, et õppida saab ka teisiti, kuid kui inimene on midagi juba nii kaua ühtmoodi teinud, ei ole mõtteviisi muutmine nii lihtne.

Ülikooli astudes olin hämmeldunud mulle järsku osaks saanud vabadusetundest. Tundus imeline, et loengusse minemine on vabatahtlik, õpiülesannete lahendamisel saan kasutada oma ideid ja taktikaid, saan valida ained, mis mulle huvi pakuvad ning kõik sõltub minu, mitte kellegi teise, minu, tahtmisest ja soovist. See kõik kõlas suurepäraselt, kuid esimese rõõmupuhangu möödudes avastasin, et tegelikult ma ei teagi, mida tahan. Hakkasin puudust tundma tunniplaanidest ja kohustuslikest õppeainetest. Kui mulle anti vaba valik, sattusin segadusse. Olin alati sellisest vabadusest koolis unistanud, kuid peagi leidsin, et armastan reegleid ja nende järgimist. Kui keegi on mõttetöö minu eest ära teinud ja mina vaid järgin ettekirjutusi, saan ma eksimuse korral enda asemel kedagi teist süüdistada.

Minu eesmärgiks on saada iseseisvaks õppijaks. Tahan, et teaksin täpselt, kuhu elus jõuda soovin, nii saaksin teha samme selle saavutamiseks. Tunnen, et praegu on minu õppimine kui pimeduses uitamine - aja viitmine valguse paitsma hakkamiseni ning oma tee leidmiseni. See on üsna hirmutav, sest mis saab siis, kui ma ei leiagi seda „miskit“ mille poole püüelda, midagi, mis teeks mind õnnelikuks? Usun, et minus on potentsiaali elus kaugele jõudmiseks, pean vaid leidma sobiva ala. Alles siis, kui see on juhtunud, saan olla tõeline täiskasvanud õppija, sest seni kui õpin midagi, mis mind tegelikult ei huvita, ei õpi ma päriselt ka iseenda jaoks. Samas tunnen, et ainult õppimine, ükskõik milline, aitab mul iseennast leida ning läbi selle ka oma eesmärgile lähemale jõuda. Kui mõtlen süvitsi õppimise tunnustele, siis leian nende hulgast mitmeid, mis juba praegu iseloomustavad mind kui õppijat. Olen teadmistejanuline ning pingutan palju, et õpitut mõista. Elades oma igapäevast elu, olen end sageli leidnud tekkinud olukordade ja koolis õpitu vahel seoseid loomas. Seda tehes näen, et olen võimeline uusi teadmisi meelde jätma ning neid ka kasutama. Õppimisega kaasneb inimese käitumise muutumine, isiksuse olemuse kvalitatiivne teisenemine. Teadmised, mida olen omandanud nii loengus kui suhtluses koolikaaslastega on minu vaateid ja uskumusi kas kinnitanud või ümber lükanud ning seeläbi põhjustanud minu isiksuse arenemist ja maailmapildi muutumist.

Varem olin õppijana üsna kergesti mõjutatav, sest sageli ei hinnanud ma oma ideid nende välja ütlemiseks, veel vähem läbi surumiseks, piisavalt kõrgelt. See on midagi, mis on hakanud muutuma. Veel aasta tagasi olin veendunud, et kõik mõtted, mis ei kuulu mulle, on suurepärased ning loobusin sageli oma arvamuse avaldamisest ning läksin niiöelda „vooluga kaasa“. Nüüd tunnen, et olen alustamas teekonda saamaks enesearengu subjektiks, kes on võimeline ja valmis sotsiaalseks interaktsiooniks, säilitades seejuures sõltumatuse ning iseseisva mõtlemisvõime. Sotsiaalne interaktsioon põhjustab mulle veel probleeme, olen selleks küll võimeline, kuid mul on raske taluda, kui keegi esitab oma ideid ainuvõimalikena ning üritab mind õpetada. Kuigi teistelt inimestelt on võimalik palju õppida, tahaksin tihti uskuda, et olen juba ise piisavalt tark ja kui mitte, siis ma ei taha sellest teada, kuid nagu on öelnud W. Durant: „Haridus on oma rumaluse jätkuv avastamine“.