Kolmas nädal

Sel nädalal sain esimest korda tunda oma lasteaiatöö vilju. Käisime grupikaaslastega KUMU’s, kus läbisime lasteaialastele mõeldud õppeprogrammi. Muuseumist lahkudes kohtasin seal üht oma rühma last, kes oli koos oma emaga „kultuuripäeva“ veetma tulnud. Tervitasin neid ja kohe, kui poiss mind märkas, tuli ta, ja tegi mulle suure kalli. Olin selle üle nii uhke, sest sain esimest korda tõeliselt aru, et ma tõesti meeldin lastele, keda õpetan.

Käisin reedel üle kolme nädala tööl. Ma polnud seda pikka aega teinud, sest kool on võtnud enamuse minu ajast. Tööl olles selgus, et lapsed olid minust väga puudust tundnud. Paljud küsisid, kus ma nii kaua olin ja ka kallistasid mind. Kuid kui laste esimene rõõm möödus ning nad oma tavapärast lapse-elu jätkasid, tundsin end nagu võõrkeha. Juba lõunaks olin jõudnud selgusele, et peaksin sellest tööst loobuma. Tegelikult on see mõte mind vaevanud juba mõnda aega, kuid alati, kui sellest kellelegi rääkinud olen, on mind suudetud ümber mõtlema panna.

Mul on raske teha otsuseid. Neile eelneb tohutu kaalumine ja arutlemine nii iseenda, kui lähedastega. Ka tänaseks on mul planeeritud kohtumine emaga, et läbi arutada kõik lasteaias töötamise plussid ja miinused. Kuigi sisimas tean, mida teha tahan, õnnestub ilmselt emal mind teisiti mõtlema panna. „Praeguse majanduskriisi valguses oleks üsna rumal tööst loobuda, eriti teades seda, et sinu kohale oleks soovijaid rohkem kui küll,“ umbes midagi sellist kuuleksin oma emalt. Olen temaga nõus, kuid raske on teha midagi, mis ei tee õnnelikuks. Tegelikult paneb see mind lausa nutma ning see on minu arvates üsna selge märk, et peaksin loobuma. Väga raske on kombineerida täiskoormusega kooli ning täiskohaga tööd – kokkuvõttes pole ma kummaski edukas. Toimin parem „Kevade“ põhimõtte järgi ning teen vähem, aga hästi.

Sellest kõigest õppisin, et kui sisimas tean, mida tahan, peaksin oma soovi ellu viima ning ja seda teiste arvamusest sõltumata. Igal asjal on alati oma varjukülg, ükskõik, kust poolt seda vaadelda, pean lihtsalt valima poole, mis MULLE parem tundub.

Ilmselt kaldusin tänases sissekandes teemast kõrvale, kuid eelpool toodu on olnud minu nädala suurim probleem. Kuid selleks, et sissekanne täiesti „mööda“ poleks, loetleksin üles mõningad asjad, mida vahemikus 16-21 veebruar õppinud olen:

1. Grupitöös tuleb arvestada teiste arvamusega – see võib olla paremgi, kui minu oma.
2. KUMU on koht, kuhu tasub minna igas vanuses inimesel – kõik leiavad sealt midagi enda hingele, ükskõik, kas nad on rokkarid või sokki kuduvad vanamemmed.
3. Oma elu valikuid pean tegema mina ise, mitte keegi teine, isegi siis, kui see on raske.

Teine nädal

Kursuse „Täiskasvanud õppija“ teise nädala läbimise järel otsustasin mõtiskleda selle üle, millist õpistiili mina esindan. Selleks kasutan lektor Ene-Silvia Sarve materjali „Õpistiilidest igapäevaseks kasutamiseks“, mille sain kususelt „Sissejuhatus kasvatusfilosoofiasse.

Lihtsaim on õpistiili siduda mälu ja mõtlemisega. On neid, kes jätavad meelde palju, kauaks ja kergesti. On neid, kes mõtlevad kiiresti, leidlikult, ülesandele keskendunult. Ja on teistsuguseid – lausa vastupidise, mäletamise ja mõtlemise iseärasustega inimesi, kel meeldejätmise „maht” on väike, asjad ununevad kiiresti, kelle mõtlemine on aeglane ja pigem kord õpitud mudelis kinni.

Mina, nagu ilmselt ka paljud teised inimesed, olen segu neist kahest põhimääratlusest. Õppimine ja meelde jätmine on minu jaoks suurel määral seotud materjali huvitavusega. Kui õpitav mind paelub, võin olla vägagi leidlik ning võimeline seda teistele kasvõi unepealt edasi andma. Kui teema mind ei huvita, muutub minu meeldejätmise maht olematuks ning omandan teadmised neid pähe tuupides (nii, nagu lapsepõlveski).

Analüüsisin oma õpistiili Ene-Silvia Sarve esitatud tabeli järgi ning jõudsin järeldusele, et õpin enim tunnetest ja konkreetsetest kogemustest. Pean end üsna empaatiliseks ning oskan näha teiste ja iseenda tundeid ja emotsioone. Tunnetest õppija õpib konkreetsetest kogemustest, inimestest ja nende tunnetest.

Tutvusin erinevate õpistiilidega ning tegelesin eneseanalüüsiga jõudes järeldusele, et olen analüütiline õppija. Analüütilised õppijad taotlevad vaimset ja intellektuaalset pädevust; otsustavad asjade üle nende tegeliku tõestatuse alusel, funktsioneerivad/toimivad kohandudes, toetudes asjatundjatele, ekspertidele; vajavad teadmisi “tähtsatest asjadest” ja tahavad lisada midagi omalt poolt maailma teadmisse, on rahulikud ja reflektiivsed; eelistavad järgida autoriteete.

Ene-Silvia Sarv on öelnud, et oma parimal kujul on õppimine kunst. Enesele väljakutsete esitamine, kõikide oma intellektuaalsete võimete, meelte, tajude, emotsioonide haaramine enese kui inimese isiksuse avardumise ja kasvu protsessi – see on hea õppimine – niinimetatud super- ehk üliõppimine. Võin öelda, et selleni jõudmine on võtnud aega pea kogu minu senise elu ja loodan, et olen selleks juba lähitulevikus võimeline.

Esimene nädal

Tere, kallid lugejad. Mina olen Liis ja alustasin õppimist kursusel "Täiskasvanud õppija" ja seda selleks, et saada täiskasvanud õppijaks. Kuna see on minu blogi esimene sissekanne, siis otsustasin arutleda selle üle, milline õppija ma üldiselt olen ja millest see tuleneb.

Täiskasvanud õppijat iseloomustab õppimine iseenda jaoks, ta teab, mida ta tahab ning mida selle saavutamiseks teha. täiskasvanud õppijal peaksid olema kindlad eesmärgid, mille poole püüelda. Ta ei õpi õpetaja, perekonna ega kellegi teise pärast. Nüüd, kui olen täiskasvanud õppija mõiste enda jaoks lahti mõtestanud, näen, et mul on veel arenemisruumi.

Minuni pole kahjuks veel jõudnud teadmine, et õpin vaid iseendale. Ilmselt on minus veel kunagised keskkooliaegsed arusaamad õppimisest, sest sel ajal ei olnud võimalik valida endale meelepäraseid õppeaineid, vaid tuli tarbida seda, mida pakuti. Iga õpetaja ootas oma aine täiuslikku sooritamist ja neil oli täiesti ükskõik sellest, mis mind tegelikult huvitas. Nii pidingi end kokku võtma õpetajate, mitte enda pärast, selleks, et nemad oleksid rahul. Sel ajal tundsin rõõmu vaid positiivsetest hinnetest, mitte mulle kasulike ning mind arendavate teadmiste omandamisest. Nüüd tundub mulle, et teatud määral on see headest hinnetest sõltuvuses olemine edasi kandunud ka ülikooliõpingutele. Kui olen keskendunud vaid hinnetele, mitte teadmiste saamisele, võin küll ained väga hästi sooritada, kuid teadmised unustan hiljem kiiresti (või ei omanda neid üldse).

Loomulikult ei saa ma oma võimetuses enda jaoks õppida süüdistada vaid keskkooli. Tunnen, et ma pole veel päris täiskasvanud, kuigi olen alustanud iseseisvat elu. Täiskasvanu roll on minu jaoks veel väga uus ning sellesse sisseelamine võtab aega. Alles mõned kuud tagasi alustasin oma elu töövõtjana. Kuna õpin alushariduse pedagoogikat, tundus töö lasteaias suurepärane võimalus enesetäiendamiseks ja koolis õpitu praktiseerimiseks. Teatud määral see muidugi ongi nii. Kuid samas on mulle hakanud tunduma, et see ei pruugi olla minu kutsumus. Kui kuulan grupiõdede vestlusi sellest, kui armsad on lapsed ja kui väga neile meeldib nendega tegeleda, siis mind jätab see suhteliselt külmaks. Tean, et saan lastega suurepäraselt hakkama ja meeldin neile, kuid nemad mulle mitte nii väga. See on ilmselge märk sellest, et peaksin eriala vahetama, kuid samas meeldib mulle seda ala õppida. Ilmselt on aga nii, et kuna tean, et ma ei taha tulevikus lastega töötada, siis kõik teadmised, mis selle kohta peaksin omandama, lähevad mul ühest kõrvast sisse, teisest välja ja järjekordselt õpin õppejõule ning vanematele, mitte endale. Kuid töökogemus on siiski mulle palju juurde andnud. Olen õppinud raha rohkem väärstustama - enda teenitud raha kulutades tilgub mu süda alati verd. Olen õppinud paremini suhtlema ning hakanud üle saama sellega seonduvatest hirmudest. Kindlasti on töötamine muutnud mind vastutustundlikumaks (kuigi olen seda alati olnud). Tean, et minus on materjali suurepäraseks õppijaks ja töötajaks saamiseks, kuid selleks peaksin leidma ala, millele suudaksin kogu hingest pühenduda.

Minu jaoks on suurim probleem leida midagi, mis mind paeluks, midagi, millesse tahaksin panna oma hinge, midagi, millest võiks saada minu elutöö. Tean suurepäraselt, mis mind EI huvita, kuid sellest ei ole mulle mingit kasu. Loomulikult pole ma täiesti huvideta, kuid kuna minu hetke suurimaks huviks on pop-muusika, siis pole sellega ilmselgelt midagi peale hakata. Õnneks on mul ka huvi, millele eelmisel nädalal rakenduse leidsin - toitumine, nimelt kirjutan sellel teemal oma bakalaureusetöö. Minu suurmaks sooviks on aga leida ala, millesse saaksin kirglikult suhtuda ning hiljem ka sellega seotud töö, kuhu läheksin igal hommikul täis rõõmu ja teotahet.

Mind ei saa veel nimetada täiskasvanud õppijaks, kuid minus on suur soov selleks saada. Usun, et oskus ja tahe õppida iseendale pakub suurt õnne- ja rahuldusetunnet, mida tahaksin kogeda. Olen juba praegu edukas õppija, kuid selleks on mind muutnud minu aina süvenev täiuslikkuseihalus. Mul on kindel nägemus sellest, kuidas asjad peavad olema ning üritan kõigest väest, et ise endale seatud ettekirjutusi täita. Tegelikult muudan sellega oma elu sageli liiga keeruliseks, sest MINU perfektsust ei ole alati lihtne saavutada (teiste inimeste perfektsusnivoo, nimetagem seda siis nii, asub sageli minu omast madalamal). Minu perfektsionismist tuleneb ilmselt ka grupitöö vihkamine. Tunnen sageli, et minu grupiliikmed ei pinguta minuga võrdselt ja selleks, et töö oleks hea, pean kõik ise ära tegema. Tegelikult see ei ole nii ja grupis töötamine on kasulik ning uusi teadmisi pakkuv, kuid see, kui teistel on minust erinevad nägemused, pigem vihastab kui harib mind.

Lõpetuseks ütleksin, et õppijana olen eraklik, töötamiseks vajan vaikust, rahu ja aega. Elan sissepoole ning inimestel võib olla mind vahel raske mõista, kuid need kes seda teevad, saavad selles üldiselt alati kasu. Kui suudan täita tingimused, mis aitavad mul õppida, on tulemus selline, mis rõõmustab õpetajaid ja minu vanemaid, mis omakorda rõõmustab mind (tuletan siinkohal meelde, et tean, et see ei iseloomusta täiskasvanud õppijat, kuid ma ei peagi ennast veel selleks).