Üks mõte...

Paljud ütlevad, et ülikooliaastad on parimad inimese elus. Kui see on nii, siis ei taha ma teada, mis edasi saab.

Kaheksas nädal

Hakkasin mõtisklema inimvõimete piiride üle. Kas meie võimed on tõesti piiritud ja suudame lõputult areneda, või saavutame siiski kunagi oma maksimumi, millest edasi liikumist ei toimu?

Praegusel hetkel tunnen, et mida rohkem ma teen, seda kõrgemaks minu eesmärgid ja ideaalid muutuvad. Iga saavutusega kaasneb ihalus millegi veel parema järele ning seetõttu tundub käesolev tühisena. Isegi kui ühel hetkel tundub, et olen korda saatnud midagi tõeliselt suurepärast, ilmub kuskilt kui nõiaväel keegi, kelle tulemused on veelgi paremad. Ilmselt on ka temast keegi parem ja temast ja temast... tahaksin näha inimest, kes on tõesti mõnel alal kõigist kõige-kõige parem. Kas ta on olemas?

Arvan, et inimvõimetel on piirid, kuid mõnel on need nii kõrgel, et paljud meist nendeni ei küündi. Kas peaksime leppima keskpärasusega või lõputult pingutama sellest välja rabelemise nimel teades, et on olemas suur tõenäosus, et jääme endiselt vaid keskmisteks ja kohtame igal sammul neid, kes on meist andekamad, targemad ja osavamad? Arvan, et pingutusest loobumine oleks lihtsama vastupanu teed minemine, sest kui me oma piire ei katseta, ei saa me kunagi oma tegelikke võimeid teada.

Usun, et oma võimete piiride ületamine on võimalik teatud määrani, nimetagem seda siinkohal „võimete piiri ülemmääraks“. Me ei tea täpselt, kus see piir asub ning sageli ei üritagi me seda otsida. Selle asemel tegeleme nende aladega, milles oleme oma edus kindlad, sest uue proovimise kaudu piiride otsimisel on oht ebaõnnestuda. Kui elus tekib olukord, mis annab võimaluse piiride laiendamiseks, näeme neis väljakutse asemel ohtu. Kui oleme väljakutse vastu võtamiseks piisavalt julged, näeme, et oleme tunduvalt võimekamad, kui seni arvasime. Ja mis siis kui jäämegi vaid keskpärasteks, oleme täpselt nii suurepärased kui saame ja oskame ning sellest peaks ka kõige nõudlikumale inimesele piisama.

Seitsmes nädal

Lugesin hiljuti Tiiu Lõokese artiklit „Unistuste ja eneseteostuse jõud“ ning otsustasin, et minu mõtlemine peab muutuma. Unistan sageli, kuid samas on minu sisemuses peidus teadmine, et seda niikuinii ei juhtu. Tegelikult võiks minu unistused üsna kindlalt täide minna, kui ma vaid ise neid juba eos maha ei teeks. Tiiu Löoke aga ütles, et kui suudame keskenduda oma südamesoovile ja selle täitumist selgelt ka ette kujutada, suudame oma soovi ka manifesteerida. Unistustel on palju võimalusi luua tegelikkust, kui me teadlikult keskendume. Kui meid asi tegelikult ei huvita, on meil raske ka sellele keskenduda, seepärast mõned unistused ka ei teostu. Täituvad vaid need unistused, millese me tõeliselt usume. Inimene peaks õppima enda soove märkama ja austama ning tegema kõik selleks, et need täituksid. Enesesisendusel on suur jõud. Katsetasin seda oma töös lasteaias. Terve selle nädala vältel mõtlesin tööle sõites, kui meeldiv mul seal olla on, kuidas minu rühmas käivad toredad lapsed, kes mind austavad ja kuulavad ning kui hästi ma oma tööülesannetega hakkama saan. Ja uskuge või mitte – see toimis! Tööpäevad olid täis rõõmu ning tundusid palju lühemad kui varem. Tundsin esimest korda, et võibolla ma ei olegi oma elukutsevalikul eksinud ja saan oma tööga hakkama.

Artiklis räägiti ka tahtmiste ja vajaduste erinevustest. Tahta võime ju paljut, aga reaalselt saaksime ka vähemaga hakkama. Baasvajadused on lihtsad – Maslowi püramiidist lähtudes füüsilised vajadused ja turvalisus kõigepealt, söök-jook, peavari jne. Kui need on olemas, siis rihime eneseteostuse suunas. Kuid Maslowi püramiidi võib rahulikult ka tagurpidi pöörata: kui inimene on tõeliselt leidnud iseenda ja oma elu ülesande, astudes koheselt eneseteostuse teele, leiab ta ilma vaevata ka peavarju ja rahuldab kõik muud baasvajadused. Nii et milleks lennata madalalt ja muretseda üürivõla maksmise üle, kui südamelähedasele asjale pühendumine loob materiaalse külluse kõrvalefektina nagunii. Inimene peaks esmajärjekorras mõtlema eneseteostusele, kõik muu on selle tulemus. Olen alati kadestanud inimesi, kes teavad, mida tahavad ning leiavad tee selleni jõudmiseks. Arvasin alati ka ise, et tean täpselt mida tahan, kuid polnud leidnud viise selle saavutamiseks. Pärast antud artikli lugemist mõistsin, et pole paljude oma eesmärkideni jõudnud seetõttu, et pole tegelikult oma soovides kindel olnud. Eesmärgid, mis on täitunud, on seda teinud sellepärast, et olen nende realiseerumise nimel tegutsenud.

Kõik inimesed unistavad ning loovad sellega oma homset päeva. Sageli mõjutavad seda kõige rohkem meie alateadlikud mõtted, mis võivad meie unistuste täitumise rikkuda. Võime näiteks teadlikult unistada, et soovime leida meeldiva ja tasuva töö, kuid kui meie alateadvuses on kuskil sügav veendumus, et rikkus tuleb raske tööga ja eneseteostus tähendab vähem raha, siis on meie teadlikul soovil raske teostuda.
Et unistused ja eesmärgid täituksid, peavad neid toetama meie uskumused ja veendumused — meie juhtmõtted ja kirg, mis annavad tegevusele tähenduse ja suuna. See, mida me usume, ongi reaalsus.

Kuues nädal

Järjekordne nädal on lõpule jõudnud ning kõikvõimalikud tähtajad seega nädala võrra lähemale jõudnud. Kahjuks ei tegelenud ma sellel nädalal õppetööga peaaegu üldse, sest haigus sai minust võitu ning veetsin enamuse ajast voodis. Kuigi praegu on gripihooaeg, arvan, et minu haigestumise põhjuseks oli ülepinge, võibolla isegi stress. Mu keha ei suutnud enam vastu pidada ja andis vaatamata vaimu vastupanule alla. Ilmselt vajasin puhkust ning saingi selle, kuigi see pole selline puhkus, mille oleksin ise valinud. Vahelduseks oli mõnus olla tegevuseta, pühendada aega iseendale, kuid ma ei suutnud seda täiel määral nautida, kuna pidevalt kummitasid mõtted tähtaegadest, tegemata töödest ning ebaõnnestumisest.

Sellel nädalal õppisin, et selleks, et suurele koormusele vastu pidada, tuleb leida aega puhkamiseks. Kokkuvõttes saan nii ka rohkem tehtud, sest väsinuna ning haigena jõuan tunduvalt vähem, kui siis, kui planeerin oma tegemistesse väikeseid puhkepause.

Tegelesin ka millegagi, mis mulle kunagi väga südamelähedane oli, kuid mille jaoks viimasel aega ja tahtmist pole olnud – joonistamisega. Mulle meenus, kui väga see mulle meeldib ja milline rahustav toime sellel on. Minuarvates polnud ka tulemus (pildil) kõige kehvem. Kiire elutempo juures unustavad inimesed sageli, mis neile tegelikult tähtis on. Nad tunnevad, et nende elust on midagi puudu, kuid ei suuda mõista, mis see täpselt on. Kui nad viimaks selle imelise „miski“ avastavad, on nad kindlasti õnnelikumad, rahulolevamad ning suudavad ka oma igapäevatoimetustega paremini hakkama saada. Loomulikult ei saa me alati teha seda, mida tahaksime, kuid need teod võiksid olla preemiaks, mis motiveerivad meid raskusi ületama ja oma eesmärkide poole püüdlema.

Viies nädal

Täiskasvanud õppija loengus selgusid grupitöö tulemused ja kuigi meie töö oli paremuselt teine, oli selles üsna palju vigu, mida nüüd parandama peame hakkama. Kuna nägime tööga väga palju vaeva, pühendasin isegi kogu oma sünnipäeva, ning sellega kaasnev närvikulu põhjustas tõenäoliselt ka minu haigestumise, siis lootsin, et ei pea selle analüüsiga enam mitte kunagi tegelema. Nüüd aga, tuleb see jälle kätte võtta ja midagi muuta... tegelikult olid õppejõupoolsed kommentaarid väga asjakohased ning töös esineski mitmeid vigu (teadsin seda juba tööd koostades, kuid ei osanud midagi muuta), kuid juba mõte nende parandamisest paneb mul pea valutama. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Loengus selgus, et me ei saagi tööd ette kanda. Olen alati arvanud, et oskan PowerPointi esitlusi hästi teha ning võtsin selle enda ülesandeks. Nägin sellega vaeva terve öö ja tulemuseks oli minu arvates päris hea esitlus. Loengus aga, selgus paar kurba tõsiasja – esiteks, meie grupi liikmed, kes pidid töö ette kandma, polnud selleks valmistunud ja teiseks, me ei pidanudki oma analüüsi esitlema (mis on muidugi hea, arvestades eelnevat). Mind morjendas muidugi see, et nägin esitlusega palju vaeva ning keegi ei näegi seda kunagi, aga veel enam kurvastas mind, et vaatamata sellele, et pea kõik oli nende, kes töö ette pidid kandma, eest ära tehtud, ei vaevunud nad ikkagi esitluseks valmistuma. Alguses mõtlesin, et ei räägi sellest, aga tundub, et tegin seda siiski. Vabandan.

Mida sellest kõigest õppisin? Inimesed on aru saanud, et soovin täiuslikku tööd ja olen selle nimel valmis kasvõi kõik ise ära tegema ning on hakanud nind ära kasutama. Pean leidma viisi, kuidas sellest hoiduda ning kuidas hoopis teisi enda kasuks tööle panna. Õppisin ka seda, et ükskõik, kui hästi ma midagi enda arvates teen, alati saab veel paremini. Mulle on hakanud tunduma, et töö ja vaev ei tasu end alati ära ning lihtsama vastupanu teed minemine on kohati paremgi.

Mõte: Võibolla peaksin olema laisem ja lohakam, siis saaksin ka maitsta lihtsat elu?

Õppejõud esitas meie loengus küsimuse: kas eelistaksime pigem tundmatut või rutiinset situatsiooni? Kuigi tundmatust situatsioonist on võimalik palju rohkem õppida, valiksin silmagi pilgutamata rutiinse situatsiooni. Miks eelistaksin mitte õppida, mitte saada uusi teadmisi enda kohta? Selleks, et säilitada oma elus rahu ja tasakaal. Uued, tundmatud situatsioonid tekitavad minus nii suurel hulgal stressi ja ebakindlust, et tahaksin minestada. See juhtub ka siis, kui uus situatsioon on meeldiv. Loomulikult on tundmatud situatsioonid elus vajalikud ja ma ei väldi neid paaniliselt ning olen nõus, et ilma nendeta ei õpiks ma midagi. Iga inimese elus on uusi situatsioone ning need toovad värve meie must-valgesse ellu, aga kuna küsiti, kumba ma eelistaksin, siis valin rutiini. Kõik me vajame mingisugust rutiini ja seda leidub ka kõige seiklushimulisema inimese elus (tema elus võib olla rutiiniks ka langevarjuhüpe või haidega sukeldumine). Rutiin annab kindlustunde. Rutiini ei pea kartma.

Esimesed neli nädalat – kokkuvõte

Veebruari kuu on lõppenud ja on aeg teha kokkuvõtteid oma õppimisest. Alati ei ei saa õppimist võtta kui mõne konkreetse teadmise omandamist, minu jaoks on õppimine pigem arenemine inimesena ja tunnen, et viimasel kuul on minus väike areng ka toimunud. Püüan nüüd välja tuua oma eelmiste sissekannete olulisimad mõtted ning minu tänased arvamused nende kohta.

Esimesel nädalal mõtestasin enda jaoks lahti mõiste „täiskasvanud õppija“. Täiskasvanud õppijat iseloomustab õppimine iseenda jaoks, ta teab, mida ta tahab ning mida selle saavutamiseks teha. täiskasvanud õppijal peaksid olema kindlad eesmärgid, mille poole püüelda. Ta ei õpi õpetaja, perekonna ega kellegi teise pärast. Ütlesin, et ma pole veel täiskasvanud õppija. Täna tunnen, et olen sinnapoole teel. Olen hakanud oma tegudele tähendust ja mõtet andma. Kuigi alati ei tundu õppimine mulle huvitav ja kohati ka vajalik mitte, mõistan, et see aitab kaasa minu isikuse arengule ning annab paremad tulevikuväljavaated. Kuigi ma ei tea veel, mida ma oma elus korda saata tahaksin, aitab just õppimine mul selle teadmiseni jõuda. Õpin endiselt ka hinnete ja perekonna jaoks, kuid kuna tean, et see on vale, olen enda eesmärgiks võtnud seda muuta.

Esimeses sissekandes rääkisin ka oma tööst ja huvist pop-muusika vastu. Hiljuti mõistin, et töötamine aitab mul täide viia kauaaegse unistuse - minna Michael Jackson’i kontsertile. Nüüd, kui see lõpuks toimub, töötan selle nimel, ei saaksin sinna minna. Minu tööl on nüüd oluline funktsioon minu elus, kuigi see pole selline, nagu peaks. Võimalus, et unistus täitub, on parim motivaator ja tean, et suudan seetõttu ka oma tööd paremini teha. Mainisin kunagi, et soovin ametist lahkuda, kuid nüüd ma isegi ei mõtle sellele.

Mulle tundub, et sageli toimuvad inimese elus asjad, mida ta kõige vähem soovib. Rääkisin, kuidas mulle grupis töötamine ei meeldi ja veidi hiljem saime rühmatööülesande. Kahjuks pean tõdema, et kõik minu hirmud seoses grupitööga said tegelikkuseks ning nüüdsest kardan taolisi ülesandeid veel rohkem.

Grupitöö ülesandeks oli analüüsida filmi „Mona Lisa naeratus“ peategelast Katherine’i, kes oli väga sihikindel naine, ta teadis mida tahtis ning tegi kõik endast oleneva, et seda saavutada. Teel oma eesmärgini koges ta mitmeid tagasilööke, kuid ei andnud alla. Katherine oli tõeline täiskasvanud õppija.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et kõik on võimalik, kui seda piisavalt kaua ja piisavalt palju tahta, kuid unelmad ei täitu iseenesest, selleks on vaja vaeva näha.

...ja ei ole halba ilma heata!

Neljas nädal: Mona Lisa naeratus

Katherine Watson tuli 1953. aasta sügisel Californiast Wellesley Kolledžisse, et õpetada kunstiajalugu. Sõjajärgsel ajastu tõttu lootis Catherine, et tema õpilased, kes olid riigi parimad ja andekaimad, kasutavad oma võimalusi, mis neile kättesaadavad on. Kuid varsti pärast saabumist avastas ta, et mainekas haridusasutus järgib rangelt iganenud traditsioone. Kooli kõnekunsti õpetaja sõnul on kihlasõrmus naise sõrmes tunduvalt tähtsam kui kõrge haridustase. Esmasel vaatlusel tunduski see õige, kuid peagi tuli traditsioone muuta ning asuda looma uut generatsiooni. Katherine oli näide naisest, kes on elas vana ja uue generatsiooni vahepealsel ajal. Ta otsustas, et suudab enamat ning see inspireeris teda naisi õpetama. Ta uskus siiralt, et kui keegi suudab maailmas midagi muuta, siis on selleks keegi tema õpilastest.

Katherine’i uskus, et enim potentsiaali tulevikus läbi lüüa oli tema õpilasel Joan’il, seetõttu pühendus ta sellele, et Joan mõistaks oma võimalust valida. Kui Joan tegi oma valiku ning otsustas abielu kasuks, pidi Katherine õppima Joan’i valikut austama. Katherine oli alati tüdrukutele öelnud, et nad peavad ise oma valikuid tegema, ükskõik, mis need ka poleks ning Joan tegigi seda.

Kuigi alguses ei tahtud Katherine’i Wellesley’s kuulda võtta, leidis ta mooduse, kuidas tüdrukuteni jõuda. Ta kasutas selleks oma õpetusi kunstis. Ta suutis oma loengutes tüdrukud arvamust avaldama ja iseseisvalt mõtlema panna. Ta julgustas tüdrukuid iseendaks jääma ning tegutsema vastavalt enda, mitte ühiskonna soovide järgi.

Kahjuks ei suutnud Katherine’i ideedega kohanduda kooli juhtkond ning Katherine seisis valiku ees: kas jääda ja loobuda oma tõekspidamistest, või endale kindlaks jääda ja lahkuda. Katherine otsustas viimase kasuks ning tegi teoks oma kauaaegse unistuse ja läks Euroopasse. Kuigi tema õpetajatöö Wellesley’s kestis vaid aasta, suutis ta vähemalt ühe kursuse tüdrukute mõttemaailma ja elukvaliteeti muuta.

Kogu filmi võtab hästi kokku järgnev lõik Katherine’i õpilase, Betty, kirjutatud artiklist: „Ma pühendan oma viimase juhtkirja ebatavalisele naisele, kellest sai eeskuju võtta ja kes sundis meid kõiki maailma teise vaatenurga alt vaatama. Sel ajal, kui te seda loete, on ta juba teel Euroopasse, kus ta leiab kindlasti seinu, mida lõhkuda, ja uusi ideid, millega need asendada. Olen teda lahkumise pärast allaandjaks kutsunud, sihituks rändajaks. Aga mitte kõigil ränduritel ei puudu siht. Eriti mitte neil, kes otsivad tõde traditsioonidest kaugemalt, definitsioonidest kaugemalt, kujutisest kaugemalt. Me ei unusta teid kunagi.“

Tegelikult sobib film kirjeldama ka tänapäeva inimesi. See on film inimese sisevõitlustest. Kõik otsivad oma õiget kohta elus, kus nad saavad endast enim anda ja olla parimad versioonid iseendist. Selleks, et olla õnnelikud, peavad nad teostama oma unistused ning tagasilöökidest mitte heituma. Inimesed ei peaks kartma muutusi, sest just muutused on elus edasiviivaks jõuks.