Viies nädal

Täiskasvanud õppija loengus selgusid grupitöö tulemused ja kuigi meie töö oli paremuselt teine, oli selles üsna palju vigu, mida nüüd parandama peame hakkama. Kuna nägime tööga väga palju vaeva, pühendasin isegi kogu oma sünnipäeva, ning sellega kaasnev närvikulu põhjustas tõenäoliselt ka minu haigestumise, siis lootsin, et ei pea selle analüüsiga enam mitte kunagi tegelema. Nüüd aga, tuleb see jälle kätte võtta ja midagi muuta... tegelikult olid õppejõupoolsed kommentaarid väga asjakohased ning töös esineski mitmeid vigu (teadsin seda juba tööd koostades, kuid ei osanud midagi muuta), kuid juba mõte nende parandamisest paneb mul pea valutama. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Loengus selgus, et me ei saagi tööd ette kanda. Olen alati arvanud, et oskan PowerPointi esitlusi hästi teha ning võtsin selle enda ülesandeks. Nägin sellega vaeva terve öö ja tulemuseks oli minu arvates päris hea esitlus. Loengus aga, selgus paar kurba tõsiasja – esiteks, meie grupi liikmed, kes pidid töö ette kandma, polnud selleks valmistunud ja teiseks, me ei pidanudki oma analüüsi esitlema (mis on muidugi hea, arvestades eelnevat). Mind morjendas muidugi see, et nägin esitlusega palju vaeva ning keegi ei näegi seda kunagi, aga veel enam kurvastas mind, et vaatamata sellele, et pea kõik oli nende, kes töö ette pidid kandma, eest ära tehtud, ei vaevunud nad ikkagi esitluseks valmistuma. Alguses mõtlesin, et ei räägi sellest, aga tundub, et tegin seda siiski. Vabandan.

Mida sellest kõigest õppisin? Inimesed on aru saanud, et soovin täiuslikku tööd ja olen selle nimel valmis kasvõi kõik ise ära tegema ning on hakanud nind ära kasutama. Pean leidma viisi, kuidas sellest hoiduda ning kuidas hoopis teisi enda kasuks tööle panna. Õppisin ka seda, et ükskõik, kui hästi ma midagi enda arvates teen, alati saab veel paremini. Mulle on hakanud tunduma, et töö ja vaev ei tasu end alati ära ning lihtsama vastupanu teed minemine on kohati paremgi.

Mõte: Võibolla peaksin olema laisem ja lohakam, siis saaksin ka maitsta lihtsat elu?

Õppejõud esitas meie loengus küsimuse: kas eelistaksime pigem tundmatut või rutiinset situatsiooni? Kuigi tundmatust situatsioonist on võimalik palju rohkem õppida, valiksin silmagi pilgutamata rutiinse situatsiooni. Miks eelistaksin mitte õppida, mitte saada uusi teadmisi enda kohta? Selleks, et säilitada oma elus rahu ja tasakaal. Uued, tundmatud situatsioonid tekitavad minus nii suurel hulgal stressi ja ebakindlust, et tahaksin minestada. See juhtub ka siis, kui uus situatsioon on meeldiv. Loomulikult on tundmatud situatsioonid elus vajalikud ja ma ei väldi neid paaniliselt ning olen nõus, et ilma nendeta ei õpiks ma midagi. Iga inimese elus on uusi situatsioone ning need toovad värve meie must-valgesse ellu, aga kuna küsiti, kumba ma eelistaksin, siis valin rutiini. Kõik me vajame mingisugust rutiini ja seda leidub ka kõige seiklushimulisema inimese elus (tema elus võib olla rutiiniks ka langevarjuhüpe või haidega sukeldumine). Rutiin annab kindlustunde. Rutiini ei pea kartma.