Kuues nädal

Järjekordne nädal on lõpule jõudnud ning kõikvõimalikud tähtajad seega nädala võrra lähemale jõudnud. Kahjuks ei tegelenud ma sellel nädalal õppetööga peaaegu üldse, sest haigus sai minust võitu ning veetsin enamuse ajast voodis. Kuigi praegu on gripihooaeg, arvan, et minu haigestumise põhjuseks oli ülepinge, võibolla isegi stress. Mu keha ei suutnud enam vastu pidada ja andis vaatamata vaimu vastupanule alla. Ilmselt vajasin puhkust ning saingi selle, kuigi see pole selline puhkus, mille oleksin ise valinud. Vahelduseks oli mõnus olla tegevuseta, pühendada aega iseendale, kuid ma ei suutnud seda täiel määral nautida, kuna pidevalt kummitasid mõtted tähtaegadest, tegemata töödest ning ebaõnnestumisest.

Sellel nädalal õppisin, et selleks, et suurele koormusele vastu pidada, tuleb leida aega puhkamiseks. Kokkuvõttes saan nii ka rohkem tehtud, sest väsinuna ning haigena jõuan tunduvalt vähem, kui siis, kui planeerin oma tegemistesse väikeseid puhkepause.

Tegelesin ka millegagi, mis mulle kunagi väga südamelähedane oli, kuid mille jaoks viimasel aega ja tahtmist pole olnud – joonistamisega. Mulle meenus, kui väga see mulle meeldib ja milline rahustav toime sellel on. Minuarvates polnud ka tulemus (pildil) kõige kehvem. Kiire elutempo juures unustavad inimesed sageli, mis neile tegelikult tähtis on. Nad tunnevad, et nende elust on midagi puudu, kuid ei suuda mõista, mis see täpselt on. Kui nad viimaks selle imelise „miski“ avastavad, on nad kindlasti õnnelikumad, rahulolevamad ning suudavad ka oma igapäevatoimetustega paremini hakkama saada. Loomulikult ei saa me alati teha seda, mida tahaksime, kuid need teod võiksid olla preemiaks, mis motiveerivad meid raskusi ületama ja oma eesmärkide poole püüdlema.