Neljateistkümnes nädal

Tänases loengus tutvusime erinevate teoreetikute väidetega õppimise kohta ning pidime otsustama, kas nõustume nendega või mitte. Tooksin siinkohal ülevaate neist vädetest ja oma arvamustest nende kohta.

Õppimine on inimese põhivajadus, sisuka elu peamine alus. Selle väite puhul jäin ma kahtlevale seisukohale. Mõtlesin, et inimese põhivajadused on toit, peavari ning puhas õhk ja vesi, mitte õppimine. Samas ei ole inimestel võimalik ilma õppimiseta eelpool nimetatud põhivajadusi täita. Ilma vajalike teadmisteta ei saa inimene töötada, et endale eluks vajalikku soetada, ilma oskusteta ei saa ta oma põhivajadusi täita. Olen nõus, et õppimine on sisuka elu peamine alus, sest selleta seisaks inimene paigal ja selles ei ole ju midagi sisukat. Pärast pikka järelemõtlemist otsutsasin, et olen selle väitega nõus.

Õppimine on tegevus, mida õpitakse. Nõustusin selle väitega. Usun, et õppida on võimalik ka ilma õppima õppimata, kuid see ei ole kuigi efektiivne. Iga inimene peab leidma endale sobivaima viisi kuidas teadmisi ja oskusi kõige paremini omandada. Elu jooksul õpivad inimesed tundma erinevaid õppimisviise, mis muutuvad nende vanuse kasvades.

Täiskasvanu õppimise peamine eripära on kogemus. See väide vastab tõele. Täiskasvanutel on rohkem kogemusi kui lastel ning seoses sellega õpivad nad teisiti. Laste peamiseks õppimisviisiks on õppimine läbi kogemuste, täiskasvanutel on need kogemused juba olemas ning nad saavad keskenduda nende rakendamisele või näiteks vältimisele. Lisaks on täiskasvanul mitmeid erinevaid õppimiskogemusi, mille tõttu ta teab, milline õppimisviis just talle kõige paremini sobib. Tänu erinevatele elukogemustele oskab täiskasvanu paremini näha valdkondi, milles ta end edasi arendama peaks.

Kogemusel on keskne roll õppimises ja õppimise mõistmisel, kuid kogemus iseenesest ei taga õppimist, vaid selle õppija poolt mõtestamine on õppimise peamine eeldus. Olen selle väitega nõus. Võime saada tohutul hulgal kogemusi, kuid kui me neid märgata ega mõtestada ei oska, ei ole meil neist võimalik õppida. Igat uut kogemust peaks analüüsima, selle enda jaoks lahti mõtestama ning aru saama selle vajalikkusest, vaid siis on sellest võimalik õppida.

Õppimine on tänases ühiskonnas suuremal või vähemal määral määratud teiste poolt. Usun, et õppimine on määratud teiste poolt, kuid mitte ainult. Inimene ise on see, kes peab tahtma õppida ja areneda ning seda tahtmist on raske teistel mõjutada. Õppimisvõimalusi on kõikjal, neid tuleb vaid märgata. Samas võivad teised inimesed olla nii õppimise soodustajateks kui ka takistajateks. Hea õpetaja innustab lapsi rohkem õppima ning innustab neid seda rõõmuga tegema, samas kui ebasümpaatne õpetaja võib uute teadmiste omandamise soovi igaveseks kaotada. Õppimine sõltub ka sellest, kas inimene saab sisse koolidesse, kas ta saab tegeleda alaga, mis talle meeldib. Seda mõjutavad taas teised inimesed. Usun, et inimesed õpivad kõige rohkem kokkupuutel teistega, kui neil selleks võimalust ei ole, ei toimu ka erilist arengut.

Õppimisel tundmatu tuleviku jaoks ei ole kesksed mitte teadmised või oskused, vaid inimese omadused ja kalduvused. Usun, et teadmised ja oskused ning omadused ja kalduvused on omavahelises seoses. Inimesed omandavad teadmisi ja oskusi vastavalt oma omadustele. Kui inimene on osav reaalainetes, siis ei hakka ta tõenäoliselt humanitaarteadusi õppima ja vastupidi. Inimesed kalduvad end täiendama aladel, millel edukas olemiseks neil eeldusi on. Eeldused määratakse aga inimeste omaduste ja huvide poolt. Samas arvan, et inimese omadused ja kalduvused omavad suuremat tähtsust, kui teadmised ja oskused, sest võime olla küll väga targad, kuid samas oleme tagasihoidlikud ning ei suuda oma mõtteid edasi anda ega ellu viia. Kui inimene on aktiivne ja enesekindel, kuid ei oma laialdasi teadmisi, võib ta elus ikkagi kaugemale jõuda, kui mõni omaette hoidev ülimalt tark inimene.

Õppimine on teadmised, oskused, vilumused, aga ka mõistmine, arusaamine, arvamuse kujundamine, isiksuse areng, kultuuri areng... Selle väite puhul tekkis mul küsimus – kas need on õppimise komponendid või selle tulemused? Selleks, et õppida, peab omama mitmeid algteadmisi ja –oskusi, et jõuda mõistmise ja arusaamiseni. Samas on teadmised, oskused ja mõistmine ka õppimise tulemused, seega on seda väidet võimalik mitmeti tõlgendada. Olen nõus, et õppimine on isiksuse areng, mis ei lõppe kunagi.

Õppivad inimesed ostivad harmooniat, et võiksid käituda ennustatavalt, mitteõppivalt. Olen selle väitega nõus, sest harmoonia on minu enda suur ihaldusobjekt. Tean, et seda ei ole võimalik kunagi saavutada, sest õppimine ei lõppe kunagi ning maailmas ei leidu ühtki inimest, kes oleks saavutanud maksimumi oma teadmistes. Samas on hea unistada stressi- ja õppimisvabast elust, kus saaksin hakkama olemasolevate teadmistega ning ei peaks millegi nimel pingutama. Tegelikult on see hea, et see on kättesaamatu unistus, sest ilmselt kaoks harmoonia saavutamisega elust põnevus ning muutuksin täiesti tühjaks ja tühiseks, võibolla kaotaks isegi elu mõtte.

Õppimist ei saa täpselt ette määrata, õppimine on määramatu, loov protsess. Õppimine on loov protsess. Siinkohal võib näiteks tuua fakti, et samas loengus olevad inimesed omandavad seal erinevaid teadmisi, kuigi õppejõud annab kõigile edasi samasugust informatsiooni. Inimesed on erinevad ning ammutavad täpselt neid teadmisi, mis neid huvitavad ja mida nad enda jaoks oluliseks peavad. Samuti tõlgendavad erinevad inimesed informatsiooni erinevalt.

Nõustusin rohkemal või vähemal määral kõigi väidetega, sest need avavad üsna hästi minu arusaamu õppimisest.

Kokkuvõte - aprill

Aprilli esimesel nädalal rääkisin oma elu kõige tähtsamast õpetajast, minu emast. Lisaks teadmistele, mida iga ema oma lastele edasi annab, on ta mulle olnud kui vaimne teejuht, kes oskab anda nõu, kui seda vajan ning vaikida, kui pean ise lahenduste ja eesmärkideni jõudma. On suurepärane tunda, et keegi on minu jaoks alati olemas, kui teda vajan ning kes laseb mul samas vabalt tiibu sirutada ja ise oma otsuseid teha. Üheks olulisemaks asjaks, mida ema mulle ölenud on, pean järgnevat mõttetera: „Alla anda jõuad alati, võid seda teha ka homme“. See on mind innustanud oma eesmärkide poole püüdlema isegi siis, kui olen olnud valmis neist loobuma. Kuigi vahel võib olla väga raske, ei tasu oma unistustest loobuda ning tuleb teha kõik endast olenev, et oma eesmärke saavutada.

Suur osa aprillist möödus praktikal olles. See oli suurepärane aeg uute teadmiste omandamiseks ning olemasolevate rakendamiseks. Lisaks andis praktika hea õppetunni elukoolist ning näitas, et kõik ei ole alati nii roosa ja lilleline nagu paistab. Õppisin endale tunnistama, et ma ei ole täiuslik ning ei saa selleks kunagi juhul, kui ma endale oma vigu ei tunnista ning neid tulemusteta varjata püüan. Selleks, et õppida, tuleb lasta end õpetada ning mitte karta end rumalana näidata. Kirjutasin ka tagasisidest, mille oma juhendajalt sain. Kuigi ma ei pea seda täielikult põhjendatuks, aitas see mul siiski näha enda nõrku kohti ja oskusi, mida veel arendama pean. Lisaks tõi see mind maa peale tagasi ning näitas, et ma ei saa alati kõigile meeldida, isegi siis, kui ma selle nimel väga pingutan. Varem pidasin seda suureks probleemiks, kuid nüüd mõistan, et see on täiesti normaalne, et kõik minust vaimustuses pole. Maailmas leidub igasuguseid inimtüüpe, kes kõik omavahel kokku ei sobi. Samas tuleb ka nendega suhelda, hakkama saada ja harjuda ning peab tegema täna, mitte homme, sest siis võib selleks juba liiga hilja olla.

Praktika lõppedes oli mul tohutult hea meel tagasi kooli minna, sest teadmiste omandamine on tunduvalt lihtsam, kui nende rakendamine. Loengus pidime meenutama üht grupis õppimise kogemust ning mina rääkisin sellest, kuidas ma koos sõpradega esimest korda iseseisvalt Tallinnas käisin ning kaaslasi usaldama õppisin. Rääkisin ka sellest, miks mulle grupis õppimine ei meeldi, mille üheks peamiseks põhjuseks on see, et hea tulemus ei sõltu ainult minust. Samas mõistan, et grupis õppimine on äärmiselt oluline ning silmaringi laiendav tegevus, mida iga täiskasvanud õppija valdama peab. Õnneks on üsna sage grupitöö minu suhtumist sellesse parandanud ning minu oskused on hakanud kasvama. Mõisan, et kaaslasi kuulates on võimalik jõuda suurepäraste ja uudsete lahendusteni, mille peale poleks ma üksi kunagi tulnud.

Iga inimene kogeb oma elus vastuseisu õppimisele. Seda võivad põhjustada erinevad tegurid. Minu puhul on nendeks näiteks ajapuudus, ebameeldivad tööülesanded ja õpitava ebahuvitavus. Üheks suureks vastuseisu põhjustavaks teguriks on aga oht, et minu senised teadmised ning arusaamad võivad osutuda valeks ja pean endale tunnistama, et olen eksinud. ...ja vigade tunnistamine on väga raske.

kolmeteistkümnes nädal

Kõik teavad, et inimesed peavad õppima selleks, et areneda. Arvan, et õppimisvõimalusi absoluutselt kõikjal, kui me neid vaid näha oskame või tahame. Just tahtmine on see, mis saab uute teadmiste omandamisel sageli takistuseks. Ma ei ole kohanud ühtegi inimest, kes pole kunagi tundud vastuseisu õppimisele. See võib tuleneda õpitava keerukusest, ajapuudusest, ebasümpaatsetest õpetajatest või konkreetsete eesmärkide puudumisest ja õppimise vajalikkuse mitte mõistmisest.

Kui aus olla, siis kogen mina vastuseisu õppimisele üsna sageli ning seda on põhjustanud kõik eelpool nimetatud faktorid. Vahel tunduvad õppeülesanded nii keerulised, et nende sooritamine tundub võimatu. Reaalsuses pole see aga kunagi nii olnud. Sageli kulutan liiga palju aega raskete ülesannete üle kurtmisele, samas, kui võiksin selle asemel neid lihtsalt tegema hakata. Pärast lõpetamist olen tihti mõelnud, et tegelikult ei olnud asi pooltki nii hull, kui olin arvanud ning kui oleksin seda kohe taibanud, oleks töö ilma suurema vaevata valmis saanud. Sellega seoses tuleks mainida ajapuudust, üht põhilist põhjust, mida õppijad oma ülesannete täitmata jätmisel vabanduseks toovad. Sageli ei osata lihtsalt aega planeerida ning märkamatult kulutatakse tunde näiteks teleka vaatamisele või internetis surfamisele. Samas arvan, et ajapuudus võib olla ka väga põhjendatud vabandus. Olen seda viimasel ajal ise kogenud ja arvan, et ükskõik kui hästi ma aega ka planeerida ei oskaks, ei saaks ma oma päeva tunde juurde. Vahel on tegevusi ja ülesandeid lihtsalt nii palju, et nende kõigi sooritamine ületab inimvõimete piire ning nendeks ei ole piisavalt aega isegi siis, kui päevast päeva ilma puhkepausideta tegutseda. Samas peituvad siin olulised õppetunnid. Olles olukorras, kus kõike on liiga palju, olen õppinud tegema valikuid. Olen mõistnud, et kõike ei saa alati sajaprotsendiliselt hästi sooritada, vahel võib ja tulebki teha järeleandmisi. Tuleb pühenduda sellele, mis tõeliselt huvitab ja omandada neid teadmisi, mida tulevases elus kindlasti vaja läheb. Sellele arusaamisele jõudmine on mulle raske olnud, sest püüan alati endast parima anda ja tahan kõiges edukas olla. Nüüdseks olen mõistnud, et head tulemused õppetöös ei tee mind veel tingimata paremaks inimeseks ega ka mitte targaks. Õppimise eesmärgiks ei tohiks olla ainult head hinded, selleks peaks olema isiklik areng ning inimesena kasvamine.

Suurimat vastuseisu õppimisele tekitavad minus ülesanded, mis sisaldavad grupitööd. Olen sellest oma blogis juba üsna pikalt kirjutanud ning ei hakka siinkohal ümberjutustust kirjutama. Ütlen vaid, et grupitöö on minu jaoks raske, kuna olen introvert ning minu teiste inimestega ühele lainele jõudmine võtab aega või ei juhtu seda üldse. Mul on palju häid ideid, kuid sageli jätan need enda teada, sest ei julge neid jagada, samas kui individuaalses töös lasen neil särada. Tean, et peaksin olema julgem ning mitte kartma midagi rumalat öelda, kuid seda on lihtsam öelda kui teha. Samas tunnen, et minus on viimase poolaasta jooksul toimunud areng ning grupitöös osalemine on minu jaoks lihtsamaks ja isegi meeldivamaks muutunud. Ilmselt olen sellega harjuma hakanud ning mul on selle üle väga hea meel. Miks? Sest õppimine grupis on täiskasvanuõppes väga olulisel kohal ning tänapäevases sotsiaalses maailmas peab olema pidevas interaktsioonis teiste inimestega, ilma suhtelisoskuseta on seda aga võimatu teha.

Kaheteistkümnes nädal

Tänases loengus pidime meenutama üht sündmust oma elus, mis on seotud grupis õppimisega. Esmalt ei suutnud ma midagi meenutada ning arvasin, et pean selle vist välja mõtlema. Pingsa mõtlemise tulemusena selgus aga, et neid kogemusi on palju. Lõpuks otsustasin kirjutada sellest, kuidas ma esimest korda ilma täiskasvanuteta Tallinnas liiklesin.

Elasin väikeses maakohas, mis asub Tallinast üsna kaugel. Käisin sealse aisna kooli üheksandas klassis, pärast mida pidin asuma õppima mõnes teises koolis. Selleks, et tutvuda edasiõppimisvõimalustega, otsustasime koos paari klassikaaslasega sõita pealinna seal toimuvale messile „Teeviit“. Ainult ühel meist oli varasem kogemus linnas liiklemises, ülejäänud ei olnud seda kunagi varem teinud. Linnas liiklesime ühistranspordiga ning pidime selleks pimesi usaldama oma klassikaaslast. See kogemus oli väga hirmutav ning eksisime korduvalt ära, kuid lõpuks jõudsime siiski oma sihtpunkti. Kõige olulisem, mida sellest õppisin, oli iseseisvus – teadmine, et saan hakkama ka ilma täiskasvanuteta. See andis suurel hulgal enesekindlust. Samas mõistsin, kui oluline on see, et oleks olemas keegi, kes mind juhendaks ja õpetaks, kui ma seda vajan. Lisaks õppisin inimesi usaldama ja seda eriti siis, kui ma iseendale loota ei saa.

Mõistan, et koostöö ja õppimine grupis on äärmiselt olulised. Samas tunnistan, et mulle ei meeldi seda teha ning väldin seda alati. Eelistan individuaalsust, seda, et minu töö tulemus sõltub vaid minu enda pingutustest. Grupitöös häirib mind kõige enam just see, et mul puudub kontroll – hea tulemuse saavutamiseks ei piisa ainult minu tööst. Kui rühma satub keegi, kes ei ole nõus pingutama või kelle teadmised ja oskused pole piisavad, nullib ta ka minu pingutused. Kahjuks on minu senistesse gruppidesse alati selliseid inimesi sattunud ja ilmselt on just see võtnud minult igasuguse tahtmise grupis õppida.

Grupitöös võtan endale alati võimalikult palju ülesandeid, sest arvan, et selleks, et tulemus oleks hea, pean kõik ise ära tegema. Loomulikult ei ole see alati põhjendatud ning ilmselt jätab see minust kui grupiliikmest negatiivse ilme või kasutatakse mind lihtsalt ära, kuid samas pole ma siiani suutnud teisiti toimida. Alati, kui antud ülesanded sisaldavad õppimist grupis, tekitavad need minus suurt stressi, sest tean juba ette, et teen töö ära üksi.

Nõustun, et minu suhtumine grupis õppimisse on vale. Peaksin õppima inimesi rohkem usaldama ja mõistma, et ma pole alati kõige targem ning mul on teistelt palju õppida, pean neid vaid kuulama ja märkama õppimisvõimalusi. Kindlasti saaksin siis uusi ideid, saada uusi teadmisi nii teiste kui ka enda kohta, avardaksin oma maailmapilti, saaksin kinnitust või lükkaksin ümber oma seniseid arusaamu ja nii edasi. Selleks, et seda kõike saavutada, pean andma gruppi oma panuse, mitte teiste ülesandeid enda peale võtma, sest endalt ei saa ma kunagi õppida nii palju, kui teistelt. Mina ja minu ideed oleme mustvalged, kaaslased on aga need, kes meid värviliseks muudavad.

Üheteistkümnes nädal

Täna lõppes minu praktika ning on aeg eneseanalüüsiks ning hinnanguteks minu viimase kolme nädala tegevuse kohta. Olin kuni tänaseni üsna kindel, et praktika läks hästi. Meeldisin lastele ja suhtlesin nendega palju, viisin läbi huvitavaid ja uudseid tegevusi ning täitsin kõiki õpetaja kohustusi nii hästi, kui oskasin. Tegin ära kõik vajalikud ülesanded ning täitsin ära tohutul hulgal pabereid. Arvasin, et mängisin täpselt reeglite järgi ning ei rikkunud ühtegi neist. Paraku olid kõik hinnangud, mis endale andsin, valed.

Sain kätte paberi, millele minu juhendaja (kes on ühtlasi ka minu töökaaslane) tagasiside minu praktika kohta. Hinnangud olid minu jaoks šokeerivad ja tundusid väga ebaõiglased. Valetaksin, kui ütleksin, et need mind rivist välja ei viinud. Selgus, et ma ei suhelnud ei laste, lapsevanemate ega teiste õpetajatega. Lisaks ei pidanud ma kinni ajakavast, ei konsulteerinud juhendajaga, ei organiseerinud tegevusi, õppetegevused olid põhjendamatud ja olin üleüldiselt täiesti passiivne ja initsitatiivitu. Ainus, mis minus positiivset oli, oli see, et riietusin korrektselt. Lugeja võib vaid ette kujutada, kuidas see minu enesehinnangule mõjus. Ma poleks iialgi arvanud, et ma midagi nii halvasti teha võin, kusjuures reaalselt see ka nii ei olnud. Tegelikult ei mõista ma absoluutselt, miks see hinnang nii hävitav oli. Loomulikult oleksin võinud teatud asju teisiti teha, kuid juhendaja oleks pidanud mind selles toetama. Siinkohal võin öelda, et ka tema jättis oma ülesanded täitmata ning selle asemel, et oma vigu tunnistada, süüdistas ta kõiges mind. Kas ta tõesti arvas, et mina, kes ma pole kunagi sõimerühmas töötanud, pean olema võimeline kõike tegema nii, nagu tema? Ja kui see oleks pidanudki nii olema, siis kuidas ma oleksin seda teha saanud ilma igasuguste juhisteta? Andsin endast tõesti kõik, milleks võimeline olin ja seetõttu olen nüüd, pärast hinnangut, veel eriti kurb. Minu parim ei ole midagi väärt. Mul oli tunne, et peaksin minema koju, teki üle pea tõmbama ja seda enam mitte kunagi ära võtma. Kõik, mida arvasin end teadvat ja oskavat oli põrmustatud.

Nüüd, kui olen veidi järelemõtlemise ning endasse vaatamise aega saanud mõistan, kui palju on mul sellest kogemusest õppida. Ma ei tohi lasta tagasilöökidel end rivist välja lüüa vaid pean pea püsti edasi liikuma. Kuigi kõik ei olnud nii halvasti, nagu tagasisidest selgus, pean seda siiski arvesse võtma, sest võibolla olen tõesti kõrvaltvaataja pilgu läbi 100% erinev sellest, kelleks ma ennast ise pean. Kriitika on oluline, sest kui oleksin vaid kiita saanud, ei peaks ma edasist arengut enam tähtsaks. Samas õppisin ka seda, et ma ei saa alati kõigile meeldida, isegi siis, kui ma selle nimel palju vaeva näen. Alati leidub neid, kelle „tüüp“ ma ei ole, kuid ka nende inimestega tuleb kuidagi hakkama saada. Tegelikult tõi see tagasiside mind mingis mõttes maa peale tagasi, sest olin seni arvanud, et suudan kõigile meele järele olla. Tegelikult see nii ei ole ning seda on parem avastada varakult, mitte siis, kui olen ennast meeldimise nimel hingetuks rabelenud ning sellega mitte midagi saavutanud.

Kümnes nädal

Sellel nädalal olin praktikal lasteaias ning sain palju uusi teadmisi, mida edaspidi oma töös rakendada saan. Avastasin, et kuigi olen juba mõnda aega lastega töötanud, on õppida veel palju. Mõistsin, et olen seni oma tööd liiga lihtsakt pidanud ja seoses sellega seda ka kehvemini teinud, kui selleks tegelikult võimeline olen.

Olen aru saanud, et just praegu on aeg katsetada uusi ideid, küsida küsimusi ja oma hirmudest üle saada, sest hiljem, kui olen töötanud juba aastaid, ei ole eksimused enam vabandatavad. On suurepärane, et sain võimaluse praktiseerida vanema ja kogenud õpetaja käe all, kes teab, kuidas erinevates olukordades toimida. Kahjuks ei suutnud ma siiski sellest võtta kõike, mis võimalik, kuna minu häbelikkus ja hirm eksida takistasid mind nõu ja abi küsimast. Kuigi sel prakitkanädalal pidin täitma kõiki õpetaja kohustusi, ei saanud ma sellega nii hästi hakkama, kui oleksin soovinud. Selle asemel, et tunnistada, et ma ei oska, teesklesin, et tean juba kõike, kuigi reaalselt oli asi sellest kaugel. Seetõttu tegin lastega suhtlemisel mitmeid vigu, mida oleksin saanud vältida, kui poleks kartnud oma teadmatust tunnistada ning näidata, et ma polegi täiuslik. Selge on aga see, et tegelikult sai juhendaja aru, et ma pole professionaal.

Ilmselt on üks olulisimaid asju, mida sellest õppima pean, see, et ma ei saa alati olla täiuslik. Ja ei peagi olema. Ma ei saa olla teadlik asjadest, millega ma varem kokku puutunud ei ole ning ma ei õpi midagi, kui püüan luua muljet, et mulle polegi enam midagi õpetada. Selleks, et areneda, pean mõistma, et küsimuste küsimine ei jäta minust rumalat muljet, selle jätab see, kui ma ei küsi ja seetõttu valesti toimin.