Täna lõppes minu praktika ning on aeg eneseanalüüsiks ning hinnanguteks minu viimase kolme nädala tegevuse kohta. Olin kuni tänaseni üsna kindel, et praktika läks hästi. Meeldisin lastele ja suhtlesin nendega palju, viisin läbi huvitavaid ja uudseid tegevusi ning täitsin kõiki õpetaja kohustusi nii hästi, kui oskasin. Tegin ära kõik vajalikud ülesanded ning täitsin ära tohutul hulgal pabereid. Arvasin, et mängisin täpselt reeglite järgi ning ei rikkunud ühtegi neist. Paraku olid kõik hinnangud, mis endale andsin, valed.
Sain kätte paberi, millele minu juhendaja (kes on ühtlasi ka minu töökaaslane) tagasiside minu praktika kohta. Hinnangud olid minu jaoks šokeerivad ja tundusid väga ebaõiglased. Valetaksin, kui ütleksin, et need mind rivist välja ei viinud. Selgus, et ma ei suhelnud ei laste, lapsevanemate ega teiste õpetajatega. Lisaks ei pidanud ma kinni ajakavast, ei konsulteerinud juhendajaga, ei organiseerinud tegevusi, õppetegevused olid põhjendamatud ja olin üleüldiselt täiesti passiivne ja initsitatiivitu. Ainus, mis minus positiivset oli, oli see, et riietusin korrektselt. Lugeja võib vaid ette kujutada, kuidas see minu enesehinnangule mõjus. Ma poleks iialgi arvanud, et ma midagi nii halvasti teha võin, kusjuures reaalselt see ka nii ei olnud. Tegelikult ei mõista ma absoluutselt, miks see hinnang nii hävitav oli. Loomulikult oleksin võinud teatud asju teisiti teha, kuid juhendaja oleks pidanud mind selles toetama. Siinkohal võin öelda, et ka tema jättis oma ülesanded täitmata ning selle asemel, et oma vigu tunnistada, süüdistas ta kõiges mind. Kas ta tõesti arvas, et mina, kes ma pole kunagi sõimerühmas töötanud, pean olema võimeline kõike tegema nii, nagu tema? Ja kui see oleks pidanudki nii olema, siis kuidas ma oleksin seda teha saanud ilma igasuguste juhisteta? Andsin endast tõesti kõik, milleks võimeline olin ja seetõttu olen nüüd, pärast hinnangut, veel eriti kurb. Minu parim ei ole midagi väärt. Mul oli tunne, et peaksin minema koju, teki üle pea tõmbama ja seda enam mitte kunagi ära võtma. Kõik, mida arvasin end teadvat ja oskavat oli põrmustatud.
Nüüd, kui olen veidi järelemõtlemise ning endasse vaatamise aega saanud mõistan, kui palju on mul sellest kogemusest õppida. Ma ei tohi lasta tagasilöökidel end rivist välja lüüa vaid pean pea püsti edasi liikuma. Kuigi kõik ei olnud nii halvasti, nagu tagasisidest selgus, pean seda siiski arvesse võtma, sest võibolla olen tõesti kõrvaltvaataja pilgu läbi 100% erinev sellest, kelleks ma ennast ise pean. Kriitika on oluline, sest kui oleksin vaid kiita saanud, ei peaks ma edasist arengut enam tähtsaks. Samas õppisin ka seda, et ma ei saa alati kõigile meeldida, isegi siis, kui ma selle nimel palju vaeva näen. Alati leidub neid, kelle „tüüp“ ma ei ole, kuid ka nende inimestega tuleb kuidagi hakkama saada. Tegelikult tõi see tagasiside mind mingis mõttes maa peale tagasi, sest olin seni arvanud, et suudan kõigile meele järele olla. Tegelikult see nii ei ole ning seda on parem avastada varakult, mitte siis, kui olen ennast meeldimise nimel hingetuks rabelenud ning sellega mitte midagi saavutanud.
Sain kätte paberi, millele minu juhendaja (kes on ühtlasi ka minu töökaaslane) tagasiside minu praktika kohta. Hinnangud olid minu jaoks šokeerivad ja tundusid väga ebaõiglased. Valetaksin, kui ütleksin, et need mind rivist välja ei viinud. Selgus, et ma ei suhelnud ei laste, lapsevanemate ega teiste õpetajatega. Lisaks ei pidanud ma kinni ajakavast, ei konsulteerinud juhendajaga, ei organiseerinud tegevusi, õppetegevused olid põhjendamatud ja olin üleüldiselt täiesti passiivne ja initsitatiivitu. Ainus, mis minus positiivset oli, oli see, et riietusin korrektselt. Lugeja võib vaid ette kujutada, kuidas see minu enesehinnangule mõjus. Ma poleks iialgi arvanud, et ma midagi nii halvasti teha võin, kusjuures reaalselt see ka nii ei olnud. Tegelikult ei mõista ma absoluutselt, miks see hinnang nii hävitav oli. Loomulikult oleksin võinud teatud asju teisiti teha, kuid juhendaja oleks pidanud mind selles toetama. Siinkohal võin öelda, et ka tema jättis oma ülesanded täitmata ning selle asemel, et oma vigu tunnistada, süüdistas ta kõiges mind. Kas ta tõesti arvas, et mina, kes ma pole kunagi sõimerühmas töötanud, pean olema võimeline kõike tegema nii, nagu tema? Ja kui see oleks pidanudki nii olema, siis kuidas ma oleksin seda teha saanud ilma igasuguste juhisteta? Andsin endast tõesti kõik, milleks võimeline olin ja seetõttu olen nüüd, pärast hinnangut, veel eriti kurb. Minu parim ei ole midagi väärt. Mul oli tunne, et peaksin minema koju, teki üle pea tõmbama ja seda enam mitte kunagi ära võtma. Kõik, mida arvasin end teadvat ja oskavat oli põrmustatud.
Nüüd, kui olen veidi järelemõtlemise ning endasse vaatamise aega saanud mõistan, kui palju on mul sellest kogemusest õppida. Ma ei tohi lasta tagasilöökidel end rivist välja lüüa vaid pean pea püsti edasi liikuma. Kuigi kõik ei olnud nii halvasti, nagu tagasisidest selgus, pean seda siiski arvesse võtma, sest võibolla olen tõesti kõrvaltvaataja pilgu läbi 100% erinev sellest, kelleks ma ennast ise pean. Kriitika on oluline, sest kui oleksin vaid kiita saanud, ei peaks ma edasist arengut enam tähtsaks. Samas õppisin ka seda, et ma ei saa alati kõigile meeldida, isegi siis, kui ma selle nimel palju vaeva näen. Alati leidub neid, kelle „tüüp“ ma ei ole, kuid ka nende inimestega tuleb kuidagi hakkama saada. Tegelikult tõi see tagasiside mind mingis mõttes maa peale tagasi, sest olin seni arvanud, et suudan kõigile meele järele olla. Tegelikult see nii ei ole ning seda on parem avastada varakult, mitte siis, kui olen ennast meeldimise nimel hingetuks rabelenud ning sellega mitte midagi saavutanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar