Tänases loengus pidime meenutama üht sündmust oma elus, mis on seotud grupis õppimisega. Esmalt ei suutnud ma midagi meenutada ning arvasin, et pean selle vist välja mõtlema. Pingsa mõtlemise tulemusena selgus aga, et neid kogemusi on palju. Lõpuks otsustasin kirjutada sellest, kuidas ma esimest korda ilma täiskasvanuteta Tallinnas liiklesin.
Elasin väikeses maakohas, mis asub Tallinast üsna kaugel. Käisin sealse aisna kooli üheksandas klassis, pärast mida pidin asuma õppima mõnes teises koolis. Selleks, et tutvuda edasiõppimisvõimalustega, otsustasime koos paari klassikaaslasega sõita pealinna seal toimuvale messile „Teeviit“. Ainult ühel meist oli varasem kogemus linnas liiklemises, ülejäänud ei olnud seda kunagi varem teinud. Linnas liiklesime ühistranspordiga ning pidime selleks pimesi usaldama oma klassikaaslast. See kogemus oli väga hirmutav ning eksisime korduvalt ära, kuid lõpuks jõudsime siiski oma sihtpunkti. Kõige olulisem, mida sellest õppisin, oli iseseisvus – teadmine, et saan hakkama ka ilma täiskasvanuteta. See andis suurel hulgal enesekindlust. Samas mõistsin, kui oluline on see, et oleks olemas keegi, kes mind juhendaks ja õpetaks, kui ma seda vajan. Lisaks õppisin inimesi usaldama ja seda eriti siis, kui ma iseendale loota ei saa.
Mõistan, et koostöö ja õppimine grupis on äärmiselt olulised. Samas tunnistan, et mulle ei meeldi seda teha ning väldin seda alati. Eelistan individuaalsust, seda, et minu töö tulemus sõltub vaid minu enda pingutustest. Grupitöös häirib mind kõige enam just see, et mul puudub kontroll – hea tulemuse saavutamiseks ei piisa ainult minu tööst. Kui rühma satub keegi, kes ei ole nõus pingutama või kelle teadmised ja oskused pole piisavad, nullib ta ka minu pingutused. Kahjuks on minu senistesse gruppidesse alati selliseid inimesi sattunud ja ilmselt on just see võtnud minult igasuguse tahtmise grupis õppida.
Grupitöös võtan endale alati võimalikult palju ülesandeid, sest arvan, et selleks, et tulemus oleks hea, pean kõik ise ära tegema. Loomulikult ei ole see alati põhjendatud ning ilmselt jätab see minust kui grupiliikmest negatiivse ilme või kasutatakse mind lihtsalt ära, kuid samas pole ma siiani suutnud teisiti toimida. Alati, kui antud ülesanded sisaldavad õppimist grupis, tekitavad need minus suurt stressi, sest tean juba ette, et teen töö ära üksi.
Nõustun, et minu suhtumine grupis õppimisse on vale. Peaksin õppima inimesi rohkem usaldama ja mõistma, et ma pole alati kõige targem ning mul on teistelt palju õppida, pean neid vaid kuulama ja märkama õppimisvõimalusi. Kindlasti saaksin siis uusi ideid, saada uusi teadmisi nii teiste kui ka enda kohta, avardaksin oma maailmapilti, saaksin kinnitust või lükkaksin ümber oma seniseid arusaamu ja nii edasi. Selleks, et seda kõike saavutada, pean andma gruppi oma panuse, mitte teiste ülesandeid enda peale võtma, sest endalt ei saa ma kunagi õppida nii palju, kui teistelt. Mina ja minu ideed oleme mustvalged, kaaslased on aga need, kes meid värviliseks muudavad.
Elasin väikeses maakohas, mis asub Tallinast üsna kaugel. Käisin sealse aisna kooli üheksandas klassis, pärast mida pidin asuma õppima mõnes teises koolis. Selleks, et tutvuda edasiõppimisvõimalustega, otsustasime koos paari klassikaaslasega sõita pealinna seal toimuvale messile „Teeviit“. Ainult ühel meist oli varasem kogemus linnas liiklemises, ülejäänud ei olnud seda kunagi varem teinud. Linnas liiklesime ühistranspordiga ning pidime selleks pimesi usaldama oma klassikaaslast. See kogemus oli väga hirmutav ning eksisime korduvalt ära, kuid lõpuks jõudsime siiski oma sihtpunkti. Kõige olulisem, mida sellest õppisin, oli iseseisvus – teadmine, et saan hakkama ka ilma täiskasvanuteta. See andis suurel hulgal enesekindlust. Samas mõistsin, kui oluline on see, et oleks olemas keegi, kes mind juhendaks ja õpetaks, kui ma seda vajan. Lisaks õppisin inimesi usaldama ja seda eriti siis, kui ma iseendale loota ei saa.
Mõistan, et koostöö ja õppimine grupis on äärmiselt olulised. Samas tunnistan, et mulle ei meeldi seda teha ning väldin seda alati. Eelistan individuaalsust, seda, et minu töö tulemus sõltub vaid minu enda pingutustest. Grupitöös häirib mind kõige enam just see, et mul puudub kontroll – hea tulemuse saavutamiseks ei piisa ainult minu tööst. Kui rühma satub keegi, kes ei ole nõus pingutama või kelle teadmised ja oskused pole piisavad, nullib ta ka minu pingutused. Kahjuks on minu senistesse gruppidesse alati selliseid inimesi sattunud ja ilmselt on just see võtnud minult igasuguse tahtmise grupis õppida.
Grupitöös võtan endale alati võimalikult palju ülesandeid, sest arvan, et selleks, et tulemus oleks hea, pean kõik ise ära tegema. Loomulikult ei ole see alati põhjendatud ning ilmselt jätab see minust kui grupiliikmest negatiivse ilme või kasutatakse mind lihtsalt ära, kuid samas pole ma siiani suutnud teisiti toimida. Alati, kui antud ülesanded sisaldavad õppimist grupis, tekitavad need minus suurt stressi, sest tean juba ette, et teen töö ära üksi.
Nõustun, et minu suhtumine grupis õppimisse on vale. Peaksin õppima inimesi rohkem usaldama ja mõistma, et ma pole alati kõige targem ning mul on teistelt palju õppida, pean neid vaid kuulama ja märkama õppimisvõimalusi. Kindlasti saaksin siis uusi ideid, saada uusi teadmisi nii teiste kui ka enda kohta, avardaksin oma maailmapilti, saaksin kinnitust või lükkaksin ümber oma seniseid arusaamu ja nii edasi. Selleks, et seda kõike saavutada, pean andma gruppi oma panuse, mitte teiste ülesandeid enda peale võtma, sest endalt ei saa ma kunagi õppida nii palju, kui teistelt. Mina ja minu ideed oleme mustvalged, kaaslased on aga need, kes meid värviliseks muudavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar