Kaheksas nädal

Hakkasin mõtisklema inimvõimete piiride üle. Kas meie võimed on tõesti piiritud ja suudame lõputult areneda, või saavutame siiski kunagi oma maksimumi, millest edasi liikumist ei toimu?

Praegusel hetkel tunnen, et mida rohkem ma teen, seda kõrgemaks minu eesmärgid ja ideaalid muutuvad. Iga saavutusega kaasneb ihalus millegi veel parema järele ning seetõttu tundub käesolev tühisena. Isegi kui ühel hetkel tundub, et olen korda saatnud midagi tõeliselt suurepärast, ilmub kuskilt kui nõiaväel keegi, kelle tulemused on veelgi paremad. Ilmselt on ka temast keegi parem ja temast ja temast... tahaksin näha inimest, kes on tõesti mõnel alal kõigist kõige-kõige parem. Kas ta on olemas?

Arvan, et inimvõimetel on piirid, kuid mõnel on need nii kõrgel, et paljud meist nendeni ei küündi. Kas peaksime leppima keskpärasusega või lõputult pingutama sellest välja rabelemise nimel teades, et on olemas suur tõenäosus, et jääme endiselt vaid keskmisteks ja kohtame igal sammul neid, kes on meist andekamad, targemad ja osavamad? Arvan, et pingutusest loobumine oleks lihtsama vastupanu teed minemine, sest kui me oma piire ei katseta, ei saa me kunagi oma tegelikke võimeid teada.

Usun, et oma võimete piiride ületamine on võimalik teatud määrani, nimetagem seda siinkohal „võimete piiri ülemmääraks“. Me ei tea täpselt, kus see piir asub ning sageli ei üritagi me seda otsida. Selle asemel tegeleme nende aladega, milles oleme oma edus kindlad, sest uue proovimise kaudu piiride otsimisel on oht ebaõnnestuda. Kui elus tekib olukord, mis annab võimaluse piiride laiendamiseks, näeme neis väljakutse asemel ohtu. Kui oleme väljakutse vastu võtamiseks piisavalt julged, näeme, et oleme tunduvalt võimekamad, kui seni arvasime. Ja mis siis kui jäämegi vaid keskpärasteks, oleme täpselt nii suurepärased kui saame ja oskame ning sellest peaks ka kõige nõudlikumale inimesele piisama.