Kursuse „Täiskasvanud õppija“ teise nädala läbimise järel otsustasin mõtiskleda selle üle, millist õpistiili mina esindan. Selleks kasutan lektor Ene-Silvia Sarve materjali „Õpistiilidest igapäevaseks kasutamiseks“, mille sain kususelt „Sissejuhatus kasvatusfilosoofiasse.Lihtsaim on õpistiili siduda mälu ja mõtlemisega. On neid, kes jätavad meelde palju, kauaks ja kergesti. On neid, kes mõtlevad kiiresti, leidlikult, ülesandele keskendunult. Ja on teistsuguseid – lausa vastupidise, mäletamise ja mõtlemise iseärasustega inimesi, kel meeldejätmise „maht” on väike, asjad ununevad kiiresti, kelle mõtlemine on aeglane ja pigem kord õpitud mudelis kinni.
Mina, nagu ilmselt ka paljud teised inimesed, olen segu neist kahest põhimääratlusest. Õppimine ja meelde jätmine on minu jaoks suurel määral seotud materjali huvitavusega. Kui õpitav mind paelub, võin olla vägagi leidlik ning võimeline seda teistele kasvõi unepealt edasi andma. Kui teema mind ei huvita, muutub minu meeldejätmise maht olematuks ning omandan teadmised neid pähe tuupides (nii, nagu lapsepõlveski).
Analüüsisin oma õpistiili Ene-Silvia Sarve esitatud tabeli järgi ning jõudsin järeldusele, et õpin enim tunnetest ja konkreetsetest kogemustest. Pean end üsna empaatiliseks ning oskan näha teiste ja iseenda tundeid ja emotsioone. Tunnetest õppija õpib konkreetsetest kogemustest, inimestest ja nende tunnetest.
Tutvusin erinevate õpistiilidega ning tegelesin eneseanalüüsiga jõudes järeldusele, et olen analüütiline õppija. Analüütilised õppijad taotlevad vaimset ja intellektuaalset pädevust; otsustavad asjade üle nende tegeliku tõestatuse alusel, funktsioneerivad/toimivad kohandudes, toetudes asjatundjatele, ekspertidele; vajavad teadmisi “tähtsatest asjadest” ja tahavad lisada midagi omalt poolt maailma teadmisse, on rahulikud ja reflektiivsed; eelistavad järgida autoriteete.
Ene-Silvia Sarv on öelnud, et oma parimal kujul on õppimine kunst. Enesele väljakutsete esitamine, kõikide oma intellektuaalsete võimete, meelte, tajude, emotsioonide haaramine enese kui inimese isiksuse avardumise ja kasvu protsessi – see on hea õppimine – niinimetatud super- ehk üliõppimine. Võin öelda, et selleni jõudmine on võtnud aega pea kogu minu senise elu ja loodan, et olen selleks juba lähitulevikus võimeline.
Analüüsisin oma õpistiili Ene-Silvia Sarve esitatud tabeli järgi ning jõudsin järeldusele, et õpin enim tunnetest ja konkreetsetest kogemustest. Pean end üsna empaatiliseks ning oskan näha teiste ja iseenda tundeid ja emotsioone. Tunnetest õppija õpib konkreetsetest kogemustest, inimestest ja nende tunnetest.
Tutvusin erinevate õpistiilidega ning tegelesin eneseanalüüsiga jõudes järeldusele, et olen analüütiline õppija. Analüütilised õppijad taotlevad vaimset ja intellektuaalset pädevust; otsustavad asjade üle nende tegeliku tõestatuse alusel, funktsioneerivad/toimivad kohandudes, toetudes asjatundjatele, ekspertidele; vajavad teadmisi “tähtsatest asjadest” ja tahavad lisada midagi omalt poolt maailma teadmisse, on rahulikud ja reflektiivsed; eelistavad järgida autoriteete.
Ene-Silvia Sarv on öelnud, et oma parimal kujul on õppimine kunst. Enesele väljakutsete esitamine, kõikide oma intellektuaalsete võimete, meelte, tajude, emotsioonide haaramine enese kui inimese isiksuse avardumise ja kasvu protsessi – see on hea õppimine – niinimetatud super- ehk üliõppimine. Võin öelda, et selleni jõudmine on võtnud aega pea kogu minu senise elu ja loodan, et olen selleks juba lähitulevikus võimeline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar