Esimene nädal

Tere, kallid lugejad. Mina olen Liis ja alustasin õppimist kursusel "Täiskasvanud õppija" ja seda selleks, et saada täiskasvanud õppijaks. Kuna see on minu blogi esimene sissekanne, siis otsustasin arutleda selle üle, milline õppija ma üldiselt olen ja millest see tuleneb.

Täiskasvanud õppijat iseloomustab õppimine iseenda jaoks, ta teab, mida ta tahab ning mida selle saavutamiseks teha. täiskasvanud õppijal peaksid olema kindlad eesmärgid, mille poole püüelda. Ta ei õpi õpetaja, perekonna ega kellegi teise pärast. Nüüd, kui olen täiskasvanud õppija mõiste enda jaoks lahti mõtestanud, näen, et mul on veel arenemisruumi.

Minuni pole kahjuks veel jõudnud teadmine, et õpin vaid iseendale. Ilmselt on minus veel kunagised keskkooliaegsed arusaamad õppimisest, sest sel ajal ei olnud võimalik valida endale meelepäraseid õppeaineid, vaid tuli tarbida seda, mida pakuti. Iga õpetaja ootas oma aine täiuslikku sooritamist ja neil oli täiesti ükskõik sellest, mis mind tegelikult huvitas. Nii pidingi end kokku võtma õpetajate, mitte enda pärast, selleks, et nemad oleksid rahul. Sel ajal tundsin rõõmu vaid positiivsetest hinnetest, mitte mulle kasulike ning mind arendavate teadmiste omandamisest. Nüüd tundub mulle, et teatud määral on see headest hinnetest sõltuvuses olemine edasi kandunud ka ülikooliõpingutele. Kui olen keskendunud vaid hinnetele, mitte teadmiste saamisele, võin küll ained väga hästi sooritada, kuid teadmised unustan hiljem kiiresti (või ei omanda neid üldse).

Loomulikult ei saa ma oma võimetuses enda jaoks õppida süüdistada vaid keskkooli. Tunnen, et ma pole veel päris täiskasvanud, kuigi olen alustanud iseseisvat elu. Täiskasvanu roll on minu jaoks veel väga uus ning sellesse sisseelamine võtab aega. Alles mõned kuud tagasi alustasin oma elu töövõtjana. Kuna õpin alushariduse pedagoogikat, tundus töö lasteaias suurepärane võimalus enesetäiendamiseks ja koolis õpitu praktiseerimiseks. Teatud määral see muidugi ongi nii. Kuid samas on mulle hakanud tunduma, et see ei pruugi olla minu kutsumus. Kui kuulan grupiõdede vestlusi sellest, kui armsad on lapsed ja kui väga neile meeldib nendega tegeleda, siis mind jätab see suhteliselt külmaks. Tean, et saan lastega suurepäraselt hakkama ja meeldin neile, kuid nemad mulle mitte nii väga. See on ilmselge märk sellest, et peaksin eriala vahetama, kuid samas meeldib mulle seda ala õppida. Ilmselt on aga nii, et kuna tean, et ma ei taha tulevikus lastega töötada, siis kõik teadmised, mis selle kohta peaksin omandama, lähevad mul ühest kõrvast sisse, teisest välja ja järjekordselt õpin õppejõule ning vanematele, mitte endale. Kuid töökogemus on siiski mulle palju juurde andnud. Olen õppinud raha rohkem väärstustama - enda teenitud raha kulutades tilgub mu süda alati verd. Olen õppinud paremini suhtlema ning hakanud üle saama sellega seonduvatest hirmudest. Kindlasti on töötamine muutnud mind vastutustundlikumaks (kuigi olen seda alati olnud). Tean, et minus on materjali suurepäraseks õppijaks ja töötajaks saamiseks, kuid selleks peaksin leidma ala, millele suudaksin kogu hingest pühenduda.

Minu jaoks on suurim probleem leida midagi, mis mind paeluks, midagi, millesse tahaksin panna oma hinge, midagi, millest võiks saada minu elutöö. Tean suurepäraselt, mis mind EI huvita, kuid sellest ei ole mulle mingit kasu. Loomulikult pole ma täiesti huvideta, kuid kuna minu hetke suurimaks huviks on pop-muusika, siis pole sellega ilmselgelt midagi peale hakata. Õnneks on mul ka huvi, millele eelmisel nädalal rakenduse leidsin - toitumine, nimelt kirjutan sellel teemal oma bakalaureusetöö. Minu suurmaks sooviks on aga leida ala, millesse saaksin kirglikult suhtuda ning hiljem ka sellega seotud töö, kuhu läheksin igal hommikul täis rõõmu ja teotahet.

Mind ei saa veel nimetada täiskasvanud õppijaks, kuid minus on suur soov selleks saada. Usun, et oskus ja tahe õppida iseendale pakub suurt õnne- ja rahuldusetunnet, mida tahaksin kogeda. Olen juba praegu edukas õppija, kuid selleks on mind muutnud minu aina süvenev täiuslikkuseihalus. Mul on kindel nägemus sellest, kuidas asjad peavad olema ning üritan kõigest väest, et ise endale seatud ettekirjutusi täita. Tegelikult muudan sellega oma elu sageli liiga keeruliseks, sest MINU perfektsust ei ole alati lihtne saavutada (teiste inimeste perfektsusnivoo, nimetagem seda siis nii, asub sageli minu omast madalamal). Minu perfektsionismist tuleneb ilmselt ka grupitöö vihkamine. Tunnen sageli, et minu grupiliikmed ei pinguta minuga võrdselt ja selleks, et töö oleks hea, pean kõik ise ära tegema. Tegelikult see ei ole nii ja grupis töötamine on kasulik ning uusi teadmisi pakkuv, kuid see, kui teistel on minust erinevad nägemused, pigem vihastab kui harib mind.

Lõpetuseks ütleksin, et õppijana olen eraklik, töötamiseks vajan vaikust, rahu ja aega. Elan sissepoole ning inimestel võib olla mind vahel raske mõista, kuid need kes seda teevad, saavad selles üldiselt alati kasu. Kui suudan täita tingimused, mis aitavad mul õppida, on tulemus selline, mis rõõmustab õpetajaid ja minu vanemaid, mis omakorda rõõmustab mind (tuletan siinkohal meelde, et tean, et see ei iseloomusta täiskasvanud õppijat, kuid ma ei peagi ennast veel selleks).