Katherine Watson tuli 1953. aasta sügisel Californiast Wellesley Kolledžisse, et õpetada kunstiajalugu. Sõjajärgsel ajastu tõttu lootis Catherine, et tema õpilased, kes olid riigi parimad ja andekaimad, kasutavad oma võimalusi, mis neile kättesaadavad on. Kuid varsti pärast saabumist avastas ta, et mainekas haridusasutus järgib rangelt iganenud traditsioone. Kooli kõnekunsti õpetaja sõnul on kihlasõrmus naise sõrmes tunduvalt tähtsam kui kõrge haridustase. Esmasel vaatlusel tunduski see õige, kuid peagi tuli traditsioone muuta ning asuda looma uut generatsiooni. Katherine oli näide naisest, kes on elas vana ja uue generatsiooni vahepealsel ajal. Ta otsustas, et suudab enamat ning see inspireeris teda naisi õpetama. Ta uskus siiralt, et kui keegi suudab maailmas midagi muuta, siis on selleks keegi tema õpilastest.Katherine’i uskus, et enim potentsiaali tulevikus läbi lüüa oli tema õpilasel Joan’il, seetõttu pühendus ta sellele, et Joan mõistaks oma võimalust valida. Kui Joan tegi oma valiku ning otsustas abielu kasuks, pidi Katherine õppima Joan’i valikut austama. Katherine oli alati tüdrukutele öelnud, et nad peavad ise oma valikuid tegema, ükskõik, mis need ka poleks ning Joan tegigi seda.
Kuigi alguses ei tahtud Katherine’i Wellesley’s kuulda võtta, leidis ta mooduse, kuidas tüdrukuteni jõuda. Ta kasutas selleks oma õpetusi kunstis. Ta suutis oma loengutes tüdrukud arvamust avaldama ja iseseisvalt mõtlema panna. Ta julgustas tüdrukuid iseendaks jääma ning tegutsema vastavalt enda, mitte ühiskonna soovide järgi.
Kahjuks ei suutnud Katherine’i ideedega kohanduda kooli juhtkond ning Katherine seisis valiku ees: kas jääda ja loobuda oma tõekspidamistest, või endale kindlaks jääda ja lahkuda. Katherine otsustas viimase kasuks ning tegi teoks oma kauaaegse unistuse ja läks Euroopasse. Kuigi tema õpetajatöö Wellesley’s kestis vaid aasta, suutis ta vähemalt ühe kursuse tüdrukute mõttemaailma ja elukvaliteeti muuta.
Kogu filmi võtab hästi kokku järgnev lõik Katherine’i õpilase, Betty, kirjutatud artiklist: „Ma pühendan oma viimase juhtkirja ebatavalisele naisele, kellest sai eeskuju võtta ja kes sundis meid kõiki maailma teise vaatenurga alt vaatama. Sel ajal, kui te seda loete, on ta juba teel Euroopasse, kus ta leiab kindlasti seinu, mida lõhkuda, ja uusi ideid, millega need asendada. Olen teda lahkumise pärast allaandjaks kutsunud, sihituks rändajaks. Aga mitte kõigil ränduritel ei puudu siht. Eriti mitte neil, kes otsivad tõde traditsioonidest kaugemalt, definitsioonidest kaugemalt, kujutisest kaugemalt. Me ei unusta teid kunagi.“
Tegelikult sobib film kirjeldama ka tänapäeva inimesi. See on film inimese sisevõitlustest. Kõik otsivad oma õiget kohta elus, kus nad saavad endast enim anda ja olla parimad versioonid iseendist. Selleks, et olla õnnelikud, peavad nad teostama oma unistused ning tagasilöökidest mitte heituma. Inimesed ei peaks kartma muutusi, sest just muutused on elus edasiviivaks jõuks.
Kogu filmi võtab hästi kokku järgnev lõik Katherine’i õpilase, Betty, kirjutatud artiklist: „Ma pühendan oma viimase juhtkirja ebatavalisele naisele, kellest sai eeskuju võtta ja kes sundis meid kõiki maailma teise vaatenurga alt vaatama. Sel ajal, kui te seda loete, on ta juba teel Euroopasse, kus ta leiab kindlasti seinu, mida lõhkuda, ja uusi ideid, millega need asendada. Olen teda lahkumise pärast allaandjaks kutsunud, sihituks rändajaks. Aga mitte kõigil ränduritel ei puudu siht. Eriti mitte neil, kes otsivad tõde traditsioonidest kaugemalt, definitsioonidest kaugemalt, kujutisest kaugemalt. Me ei unusta teid kunagi.“
Tegelikult sobib film kirjeldama ka tänapäeva inimesi. See on film inimese sisevõitlustest. Kõik otsivad oma õiget kohta elus, kus nad saavad endast enim anda ja olla parimad versioonid iseendist. Selleks, et olla õnnelikud, peavad nad teostama oma unistused ning tagasilöökidest mitte heituma. Inimesed ei peaks kartma muutusi, sest just muutused on elus edasiviivaks jõuks.
