Veebruari kuu on lõppenud ja on aeg teha kokkuvõtteid oma õppimisest. Alati ei ei saa õppimist võtta kui mõne konkreetse teadmise omandamist, minu jaoks on õppimine pigem arenemine inimesena ja tunnen, et viimasel kuul on minus väike areng ka toimunud. Püüan nüüd välja tuua oma eelmiste sissekannete olulisimad mõtted ning minu tänased arvamused nende kohta.
Esimesel nädalal mõtestasin enda jaoks lahti mõiste „täiskasvanud õppija“. Täiskasvanud õppijat iseloomustab õppimine iseenda jaoks, ta teab, mida ta tahab ning mida selle saavutamiseks teha. täiskasvanud õppijal peaksid olema kindlad eesmärgid, mille poole püüelda. Ta ei õpi õpetaja, perekonna ega kellegi teise pärast. Ütlesin, et ma pole veel täiskasvanud õppija. Täna tunnen, et olen sinnapoole teel. Olen hakanud oma tegudele tähendust ja mõtet andma. Kuigi alati ei tundu õppimine mulle huvitav ja kohati ka vajalik mitte, mõistan, et see aitab kaasa minu isikuse arengule ning annab paremad tulevikuväljavaated. Kuigi ma ei tea veel, mida ma oma elus korda saata tahaksin, aitab just õppimine mul selle teadmiseni jõuda. Õpin endiselt ka hinnete ja perekonna jaoks, kuid kuna tean, et see on vale, olen enda eesmärgiks võtnud seda muuta.
Esimesel nädalal mõtestasin enda jaoks lahti mõiste „täiskasvanud õppija“. Täiskasvanud õppijat iseloomustab õppimine iseenda jaoks, ta teab, mida ta tahab ning mida selle saavutamiseks teha. täiskasvanud õppijal peaksid olema kindlad eesmärgid, mille poole püüelda. Ta ei õpi õpetaja, perekonna ega kellegi teise pärast. Ütlesin, et ma pole veel täiskasvanud õppija. Täna tunnen, et olen sinnapoole teel. Olen hakanud oma tegudele tähendust ja mõtet andma. Kuigi alati ei tundu õppimine mulle huvitav ja kohati ka vajalik mitte, mõistan, et see aitab kaasa minu isikuse arengule ning annab paremad tulevikuväljavaated. Kuigi ma ei tea veel, mida ma oma elus korda saata tahaksin, aitab just õppimine mul selle teadmiseni jõuda. Õpin endiselt ka hinnete ja perekonna jaoks, kuid kuna tean, et see on vale, olen enda eesmärgiks võtnud seda muuta.
Esimeses sissekandes rääkisin ka oma tööst ja huvist pop-muusika vastu. Hiljuti mõistin, et töötamine aitab mul täide viia kauaaegse unistuse - minna Michael Jackson’i kontsertile. Nüüd, kui see lõpuks toimub, töötan selle nimel, ei saaksin sinna minna. Minu tööl on nüüd oluline funktsioon minu elus, kuigi see pole selline, nagu peaks. Võimalus, et unistus täitub, on parim motivaator ja tean, et suudan seetõttu ka oma tööd paremini teha. Mainisin kunagi, et soovin ametist lahkuda, kuid nüüd ma isegi ei mõtle sellele.
Mulle tundub, et sageli toimuvad inimese elus asjad, mida ta kõige vähem soovib. Rääkisin, kuidas mulle grupis töötamine ei meeldi ja veidi hiljem saime rühmatööülesande. Kahjuks pean tõdema, et kõik minu hirmud seoses grupitööga said tegelikkuseks ning nüüdsest kardan taolisi ülesandeid veel rohkem.
Grupitöö ülesandeks oli analüüsida filmi „Mona Lisa naeratus“ peategelast Katherine’i, kes oli väga sihikindel naine, ta teadis mida tahtis ning tegi kõik endast oleneva, et seda saavutada. Teel oma eesmärgini koges ta mitmeid tagasilööke, kuid ei andnud alla. Katherine oli tõeline täiskasvanud õppija.
Lõpetuseks tahaksin öelda, et kõik on võimalik, kui seda piisavalt kaua ja piisavalt palju tahta, kuid unelmad ei täitu iseenesest, selleks on vaja vaeva näha.
...ja ei ole halba ilma heata!
