Sellel nädalal olin praktikal lasteaias ning sain palju uusi teadmisi, mida edaspidi oma töös rakendada saan. Avastasin, et kuigi olen juba mõnda aega lastega töötanud, on õppida veel palju. Mõistsin, et olen seni oma tööd liiga lihtsakt pidanud ja seoses sellega seda ka kehvemini teinud, kui selleks tegelikult võimeline olen.
Olen aru saanud, et just praegu on aeg katsetada uusi ideid, küsida küsimusi ja oma hirmudest üle saada, sest hiljem, kui olen töötanud juba aastaid, ei ole eksimused enam vabandatavad. On suurepärane, et sain võimaluse praktiseerida vanema ja kogenud õpetaja käe all, kes teab, kuidas erinevates olukordades toimida. Kahjuks ei suutnud ma siiski sellest võtta kõike, mis võimalik, kuna minu häbelikkus ja hirm eksida takistasid mind nõu ja abi küsimast. Kuigi sel prakitkanädalal pidin täitma kõiki õpetaja kohustusi, ei saanud ma sellega nii hästi hakkama, kui oleksin soovinud. Selle asemel, et tunnistada, et ma ei oska, teesklesin, et tean juba kõike, kuigi reaalselt oli asi sellest kaugel. Seetõttu tegin lastega suhtlemisel mitmeid vigu, mida oleksin saanud vältida, kui poleks kartnud oma teadmatust tunnistada ning näidata, et ma polegi täiuslik. Selge on aga see, et tegelikult sai juhendaja aru, et ma pole professionaal.
Ilmselt on üks olulisimaid asju, mida sellest õppima pean, see, et ma ei saa alati olla täiuslik. Ja ei peagi olema. Ma ei saa olla teadlik asjadest, millega ma varem kokku puutunud ei ole ning ma ei õpi midagi, kui püüan luua muljet, et mulle polegi enam midagi õpetada. Selleks, et areneda, pean mõistma, et küsimuste küsimine ei jäta minust rumalat muljet, selle jätab see, kui ma ei küsi ja seetõttu valesti toimin.
Olen aru saanud, et just praegu on aeg katsetada uusi ideid, küsida küsimusi ja oma hirmudest üle saada, sest hiljem, kui olen töötanud juba aastaid, ei ole eksimused enam vabandatavad. On suurepärane, et sain võimaluse praktiseerida vanema ja kogenud õpetaja käe all, kes teab, kuidas erinevates olukordades toimida. Kahjuks ei suutnud ma siiski sellest võtta kõike, mis võimalik, kuna minu häbelikkus ja hirm eksida takistasid mind nõu ja abi küsimast. Kuigi sel prakitkanädalal pidin täitma kõiki õpetaja kohustusi, ei saanud ma sellega nii hästi hakkama, kui oleksin soovinud. Selle asemel, et tunnistada, et ma ei oska, teesklesin, et tean juba kõike, kuigi reaalselt oli asi sellest kaugel. Seetõttu tegin lastega suhtlemisel mitmeid vigu, mida oleksin saanud vältida, kui poleks kartnud oma teadmatust tunnistada ning näidata, et ma polegi täiuslik. Selge on aga see, et tegelikult sai juhendaja aru, et ma pole professionaal.
Ilmselt on üks olulisimaid asju, mida sellest õppima pean, see, et ma ei saa alati olla täiuslik. Ja ei peagi olema. Ma ei saa olla teadlik asjadest, millega ma varem kokku puutunud ei ole ning ma ei õpi midagi, kui püüan luua muljet, et mulle polegi enam midagi õpetada. Selleks, et areneda, pean mõistma, et küsimuste küsimine ei jäta minust rumalat muljet, selle jätab see, kui ma ei küsi ja seetõttu valesti toimin.
