Sel nädalal sain esimest korda tunda oma lasteaiatöö vilju. Käisime grupikaaslastega KUMU’s, kus läbisime lasteaialastele mõeldud õppeprogrammi. Muuseumist lahkudes kohtasin seal üht oma rühma last, kes oli koos oma emaga „kultuuripäeva“ veetma tulnud. Tervitasin neid ja kohe, kui poiss mind märkas, tuli ta, ja tegi mulle suure kalli. Olin selle üle nii uhke, sest sain esimest korda tõeliselt aru, et ma tõesti meeldin lastele, keda õpetan.Käisin reedel üle kolme nädala tööl. Ma polnud seda pikka aega teinud, sest kool on võtnud enamuse minu ajast. Tööl olles selgus, et lapsed olid minust väga puudust tundnud. Paljud küsisid, kus ma nii kaua olin ja ka kallistasid mind. Kuid kui laste esimene rõõm möödus ning nad oma tavapärast lapse-elu jätkasid, tundsin end nagu võõrkeha. Juba lõunaks olin jõudnud selgusele, et peaksin sellest tööst loobuma. Tegelikult on see mõte mind vaevanud juba mõnda aega, kuid alati, kui sellest kellelegi rääkinud olen, on mind suudetud ümber mõtlema panna.
Mul on raske teha otsuseid. Neile eelneb tohutu kaalumine ja arutlemine nii iseenda, kui lähedastega. Ka tänaseks on mul planeeritud kohtumine emaga, et läbi arutada kõik lasteaias töötamise plussid ja miinused. Kuigi sisimas tean, mida teha tahan, õnnestub ilmselt emal mind teisiti mõtlema panna. „Praeguse majanduskriisi valguses oleks üsna rumal tööst loobuda, eriti teades seda, et sinu kohale oleks soovijaid rohkem kui küll,“ umbes midagi sellist kuuleksin oma emalt. Olen temaga nõus, kuid raske on teha midagi, mis ei tee õnnelikuks. Tegelikult paneb see mind lausa nutma ning see on minu arvates üsna selge märk, et peaksin loobuma. Väga raske on kombineerida täiskoormusega kooli ning täiskohaga tööd – kokkuvõttes pole ma kummaski edukas. Toimin parem „Kevade“ põhimõtte järgi ning teen vähem, aga hästi.
Sellest kõigest õppisin, et kui sisimas tean, mida tahan, peaksin oma soovi ellu viima ning ja seda teiste arvamusest sõltumata. Igal asjal on alati oma varjukülg, ükskõik, kust poolt seda vaadelda, pean lihtsalt valima poole, mis MULLE parem tundub.
Ilmselt kaldusin tänases sissekandes teemast kõrvale, kuid eelpool toodu on olnud minu nädala suurim probleem. Kuid selleks, et sissekanne täiesti „mööda“ poleks, loetleksin üles mõningad asjad, mida vahemikus 16-21 veebruar õppinud olen:
1. Grupitöös tuleb arvestada teiste arvamusega – see võib olla paremgi, kui minu oma.
2. KUMU on koht, kuhu tasub minna igas vanuses inimesel – kõik leiavad sealt midagi enda hingele, ükskõik, kas nad on rokkarid või sokki kuduvad vanamemmed.
3. Oma elu valikuid pean tegema mina ise, mitte keegi teine, isegi siis, kui see on raske.
