Üheksas nädal

Selleks, et õppida, on vaja õpetajat. Minu suurimaks ja parimaks õpetajaks on olnud minu ema. Temalt olen õppinud rohkem, kui oskan sõnadesse panna. Ta oli minu esimeseks õpetajaks nii elus kui koolis ning kõik temalt saadud teadmised on minu jaoks hindamatud. Kuigi mulle pole alati tema nõuanded meeldinud ja olen neid aegajalt ka kasututeks pidanud, olen hiljem end sageli nende üle mõtisklemas ning nende järgi toimimas avastanud.

Tunnen, et ta ainus inimene maailmas, kes mind tõeliselt mõistab. Ta on minu jaoks alati olemas ning tunneb siirast huvi minu mõtete vastu. Ta oskab mind panna oma ideid ja tegemisi rohkem väärtustama. Kui mõni minu mõtetest poolikuks jääb, oskab ta selle lõpetada. Ta sisendab minusse eneseusku ning teadmist, et saan hakkama. Usun, et mitte igal inimesel pole sellist oskust.

Alati, kui mõnest oma murest emale räägin, on tal varuks mõni huvitav mõttetera, milles üllataval kombel peitub ka lahendus probleemile. Üheks neist mõtetest, mida pean ka kõige olulisemaks on: „Alla jõuad anda alati, võid seda teha ka homme“. Kuigi vahel võib olla väga raske, ei tasu oma unistustest loobuda ning tuleb teha kõik endast olenev, et oma eesmärke saavutada.

Ja kui olengi vahel kurb, siis nutame koos ja läheme eluga edasi. Selline on minu ema. Minu õpetaja.