Tänases loengus tutvusime erinevate teoreetikute väidetega õppimise kohta ning pidime otsustama, kas nõustume nendega või mitte. Tooksin siinkohal ülevaate neist vädetest ja oma arvamustest nende kohta.
Õppimine on inimese põhivajadus, sisuka elu peamine alus. Selle väite puhul jäin ma kahtlevale seisukohale. Mõtlesin, et inimese põhivajadused on toit, peavari ning puhas õhk ja vesi, mitte õppimine. Samas ei ole inimestel võimalik ilma õppimiseta eelpool nimetatud põhivajadusi täita. Ilma vajalike teadmisteta ei saa inimene töötada, et endale eluks vajalikku soetada, ilma oskusteta ei saa ta oma põhivajadusi täita. Olen nõus, et õppimine on sisuka elu peamine alus, sest selleta seisaks inimene paigal ja selles ei ole ju midagi sisukat. Pärast pikka järelemõtlemist otsutsasin, et olen selle väitega nõus.
Õppimine on tegevus, mida õpitakse. Nõustusin selle väitega. Usun, et õppida on võimalik ka ilma õppima õppimata, kuid see ei ole kuigi efektiivne. Iga inimene peab leidma endale sobivaima viisi kuidas teadmisi ja oskusi kõige paremini omandada. Elu jooksul õpivad inimesed tundma erinevaid õppimisviise, mis muutuvad nende vanuse kasvades.
Täiskasvanu õppimise peamine eripära on kogemus. See väide vastab tõele. Täiskasvanutel on rohkem kogemusi kui lastel ning seoses sellega õpivad nad teisiti. Laste peamiseks õppimisviisiks on õppimine läbi kogemuste, täiskasvanutel on need kogemused juba olemas ning nad saavad keskenduda nende rakendamisele või näiteks vältimisele. Lisaks on täiskasvanul mitmeid erinevaid õppimiskogemusi, mille tõttu ta teab, milline õppimisviis just talle kõige paremini sobib. Tänu erinevatele elukogemustele oskab täiskasvanu paremini näha valdkondi, milles ta end edasi arendama peaks.
Kogemusel on keskne roll õppimises ja õppimise mõistmisel, kuid kogemus iseenesest ei taga õppimist, vaid selle õppija poolt mõtestamine on õppimise peamine eeldus. Olen selle väitega nõus. Võime saada tohutul hulgal kogemusi, kuid kui me neid märgata ega mõtestada ei oska, ei ole meil neist võimalik õppida. Igat uut kogemust peaks analüüsima, selle enda jaoks lahti mõtestama ning aru saama selle vajalikkusest, vaid siis on sellest võimalik õppida.
Õppimine on tänases ühiskonnas suuremal või vähemal määral määratud teiste poolt. Usun, et õppimine on määratud teiste poolt, kuid mitte ainult. Inimene ise on see, kes peab tahtma õppida ja areneda ning seda tahtmist on raske teistel mõjutada. Õppimisvõimalusi on kõikjal, neid tuleb vaid märgata. Samas võivad teised inimesed olla nii õppimise soodustajateks kui ka takistajateks. Hea õpetaja innustab lapsi rohkem õppima ning innustab neid seda rõõmuga tegema, samas kui ebasümpaatne õpetaja võib uute teadmiste omandamise soovi igaveseks kaotada. Õppimine sõltub ka sellest, kas inimene saab sisse koolidesse, kas ta saab tegeleda alaga, mis talle meeldib. Seda mõjutavad taas teised inimesed. Usun, et inimesed õpivad kõige rohkem kokkupuutel teistega, kui neil selleks võimalust ei ole, ei toimu ka erilist arengut.
Õppimisel tundmatu tuleviku jaoks ei ole kesksed mitte teadmised või oskused, vaid inimese omadused ja kalduvused. Usun, et teadmised ja oskused ning omadused ja kalduvused on omavahelises seoses. Inimesed omandavad teadmisi ja oskusi vastavalt oma omadustele. Kui inimene on osav reaalainetes, siis ei hakka ta tõenäoliselt humanitaarteadusi õppima ja vastupidi. Inimesed kalduvad end täiendama aladel, millel edukas olemiseks neil eeldusi on. Eeldused määratakse aga inimeste omaduste ja huvide poolt. Samas arvan, et inimese omadused ja kalduvused omavad suuremat tähtsust, kui teadmised ja oskused, sest võime olla küll väga targad, kuid samas oleme tagasihoidlikud ning ei suuda oma mõtteid edasi anda ega ellu viia. Kui inimene on aktiivne ja enesekindel, kuid ei oma laialdasi teadmisi, võib ta elus ikkagi kaugemale jõuda, kui mõni omaette hoidev ülimalt tark inimene.
Õppimine on teadmised, oskused, vilumused, aga ka mõistmine, arusaamine, arvamuse kujundamine, isiksuse areng, kultuuri areng... Selle väite puhul tekkis mul küsimus – kas need on õppimise komponendid või selle tulemused? Selleks, et õppida, peab omama mitmeid algteadmisi ja –oskusi, et jõuda mõistmise ja arusaamiseni. Samas on teadmised, oskused ja mõistmine ka õppimise tulemused, seega on seda väidet võimalik mitmeti tõlgendada. Olen nõus, et õppimine on isiksuse areng, mis ei lõppe kunagi.
Õppivad inimesed ostivad harmooniat, et võiksid käituda ennustatavalt, mitteõppivalt. Olen selle väitega nõus, sest harmoonia on minu enda suur ihaldusobjekt. Tean, et seda ei ole võimalik kunagi saavutada, sest õppimine ei lõppe kunagi ning maailmas ei leidu ühtki inimest, kes oleks saavutanud maksimumi oma teadmistes. Samas on hea unistada stressi- ja õppimisvabast elust, kus saaksin hakkama olemasolevate teadmistega ning ei peaks millegi nimel pingutama. Tegelikult on see hea, et see on kättesaamatu unistus, sest ilmselt kaoks harmoonia saavutamisega elust põnevus ning muutuksin täiesti tühjaks ja tühiseks, võibolla kaotaks isegi elu mõtte.
Õppimist ei saa täpselt ette määrata, õppimine on määramatu, loov protsess. Õppimine on loov protsess. Siinkohal võib näiteks tuua fakti, et samas loengus olevad inimesed omandavad seal erinevaid teadmisi, kuigi õppejõud annab kõigile edasi samasugust informatsiooni. Inimesed on erinevad ning ammutavad täpselt neid teadmisi, mis neid huvitavad ja mida nad enda jaoks oluliseks peavad. Samuti tõlgendavad erinevad inimesed informatsiooni erinevalt.
Nõustusin rohkemal või vähemal määral kõigi väidetega, sest need avavad üsna hästi minu arusaamu õppimisest.
Õppimine on inimese põhivajadus, sisuka elu peamine alus. Selle väite puhul jäin ma kahtlevale seisukohale. Mõtlesin, et inimese põhivajadused on toit, peavari ning puhas õhk ja vesi, mitte õppimine. Samas ei ole inimestel võimalik ilma õppimiseta eelpool nimetatud põhivajadusi täita. Ilma vajalike teadmisteta ei saa inimene töötada, et endale eluks vajalikku soetada, ilma oskusteta ei saa ta oma põhivajadusi täita. Olen nõus, et õppimine on sisuka elu peamine alus, sest selleta seisaks inimene paigal ja selles ei ole ju midagi sisukat. Pärast pikka järelemõtlemist otsutsasin, et olen selle väitega nõus.
Õppimine on tegevus, mida õpitakse. Nõustusin selle väitega. Usun, et õppida on võimalik ka ilma õppima õppimata, kuid see ei ole kuigi efektiivne. Iga inimene peab leidma endale sobivaima viisi kuidas teadmisi ja oskusi kõige paremini omandada. Elu jooksul õpivad inimesed tundma erinevaid õppimisviise, mis muutuvad nende vanuse kasvades.
Täiskasvanu õppimise peamine eripära on kogemus. See väide vastab tõele. Täiskasvanutel on rohkem kogemusi kui lastel ning seoses sellega õpivad nad teisiti. Laste peamiseks õppimisviisiks on õppimine läbi kogemuste, täiskasvanutel on need kogemused juba olemas ning nad saavad keskenduda nende rakendamisele või näiteks vältimisele. Lisaks on täiskasvanul mitmeid erinevaid õppimiskogemusi, mille tõttu ta teab, milline õppimisviis just talle kõige paremini sobib. Tänu erinevatele elukogemustele oskab täiskasvanu paremini näha valdkondi, milles ta end edasi arendama peaks.
Kogemusel on keskne roll õppimises ja õppimise mõistmisel, kuid kogemus iseenesest ei taga õppimist, vaid selle õppija poolt mõtestamine on õppimise peamine eeldus. Olen selle väitega nõus. Võime saada tohutul hulgal kogemusi, kuid kui me neid märgata ega mõtestada ei oska, ei ole meil neist võimalik õppida. Igat uut kogemust peaks analüüsima, selle enda jaoks lahti mõtestama ning aru saama selle vajalikkusest, vaid siis on sellest võimalik õppida.
Õppimine on tänases ühiskonnas suuremal või vähemal määral määratud teiste poolt. Usun, et õppimine on määratud teiste poolt, kuid mitte ainult. Inimene ise on see, kes peab tahtma õppida ja areneda ning seda tahtmist on raske teistel mõjutada. Õppimisvõimalusi on kõikjal, neid tuleb vaid märgata. Samas võivad teised inimesed olla nii õppimise soodustajateks kui ka takistajateks. Hea õpetaja innustab lapsi rohkem õppima ning innustab neid seda rõõmuga tegema, samas kui ebasümpaatne õpetaja võib uute teadmiste omandamise soovi igaveseks kaotada. Õppimine sõltub ka sellest, kas inimene saab sisse koolidesse, kas ta saab tegeleda alaga, mis talle meeldib. Seda mõjutavad taas teised inimesed. Usun, et inimesed õpivad kõige rohkem kokkupuutel teistega, kui neil selleks võimalust ei ole, ei toimu ka erilist arengut.
Õppimisel tundmatu tuleviku jaoks ei ole kesksed mitte teadmised või oskused, vaid inimese omadused ja kalduvused. Usun, et teadmised ja oskused ning omadused ja kalduvused on omavahelises seoses. Inimesed omandavad teadmisi ja oskusi vastavalt oma omadustele. Kui inimene on osav reaalainetes, siis ei hakka ta tõenäoliselt humanitaarteadusi õppima ja vastupidi. Inimesed kalduvad end täiendama aladel, millel edukas olemiseks neil eeldusi on. Eeldused määratakse aga inimeste omaduste ja huvide poolt. Samas arvan, et inimese omadused ja kalduvused omavad suuremat tähtsust, kui teadmised ja oskused, sest võime olla küll väga targad, kuid samas oleme tagasihoidlikud ning ei suuda oma mõtteid edasi anda ega ellu viia. Kui inimene on aktiivne ja enesekindel, kuid ei oma laialdasi teadmisi, võib ta elus ikkagi kaugemale jõuda, kui mõni omaette hoidev ülimalt tark inimene.
Õppimine on teadmised, oskused, vilumused, aga ka mõistmine, arusaamine, arvamuse kujundamine, isiksuse areng, kultuuri areng... Selle väite puhul tekkis mul küsimus – kas need on õppimise komponendid või selle tulemused? Selleks, et õppida, peab omama mitmeid algteadmisi ja –oskusi, et jõuda mõistmise ja arusaamiseni. Samas on teadmised, oskused ja mõistmine ka õppimise tulemused, seega on seda väidet võimalik mitmeti tõlgendada. Olen nõus, et õppimine on isiksuse areng, mis ei lõppe kunagi.
Õppivad inimesed ostivad harmooniat, et võiksid käituda ennustatavalt, mitteõppivalt. Olen selle väitega nõus, sest harmoonia on minu enda suur ihaldusobjekt. Tean, et seda ei ole võimalik kunagi saavutada, sest õppimine ei lõppe kunagi ning maailmas ei leidu ühtki inimest, kes oleks saavutanud maksimumi oma teadmistes. Samas on hea unistada stressi- ja õppimisvabast elust, kus saaksin hakkama olemasolevate teadmistega ning ei peaks millegi nimel pingutama. Tegelikult on see hea, et see on kättesaamatu unistus, sest ilmselt kaoks harmoonia saavutamisega elust põnevus ning muutuksin täiesti tühjaks ja tühiseks, võibolla kaotaks isegi elu mõtte.
Õppimist ei saa täpselt ette määrata, õppimine on määramatu, loov protsess. Õppimine on loov protsess. Siinkohal võib näiteks tuua fakti, et samas loengus olevad inimesed omandavad seal erinevaid teadmisi, kuigi õppejõud annab kõigile edasi samasugust informatsiooni. Inimesed on erinevad ning ammutavad täpselt neid teadmisi, mis neid huvitavad ja mida nad enda jaoks oluliseks peavad. Samuti tõlgendavad erinevad inimesed informatsiooni erinevalt.
Nõustusin rohkemal või vähemal määral kõigi väidetega, sest need avavad üsna hästi minu arusaamu õppimisest.
Õppimine on inimese põhivajadus, sisuka elu peamine alus.
VastaKustutaMina esimese väite esimese poolega ei nõustu. Selle pärast, et inimene on ikkagi loom (kuigi peab ennast looduse krooniks aga on unustanud et on kaduv/muutuv liik planeedil maa, nagu on olnud ka kõik teised) Inimese puhul on põhivajadusteks "toit, peavari ning puhas õhk ja vesi, mitte õppimine." Inimese kui elusolendi ja selle jätkamise jaoks on peamised vajadused toit, uni, seks. Kolm asja, mida inimene on looduse poolt nautima arenenud.
Öeldakse, et õppimine peab olema raske, aga loodus on ju sedasi sätttinud, et tõelisielt vajalikke asju tarbides me tunneme mõnu. Ajus tekkiv mõjuaisting on selleks, et stimuleerida meid põhivajadusi rahuldama. Kui poleks sugutungi, siis loomad ei paarituks ja sureksid välja. On ka väljend, et jätkusuutlik ühiskond selline, kus vägivallast räägitakse, aga seks on tabu.
Tulles tagasi õppimise juurde. Õppimine on paljudele vastumeelt. Eriti just selle üks viis-tuupimine. Küll aga võib inimesele õppimine meeldida, kui ta saavutab positiivseid tulemusi. Siis tekib rahuldustunne. See aisting ei teki aga ainult õppimise puhul. Seega see on ainult kaudselt õppimisega seotud. Rahuldus tunnet, enese üle uhke olemine tekib ka muid eesmärke saavutades.
Laborirottide peal on tehtud järgnevat katset. Roti aju külge kinnitati juhtmed, mis olid ühenduses lülitiga. KUi rott vajutas antud lülitile, siis juhtmed tekitasid roti ajus automaatselt mõnu tunde. Seal samas oli ka kõrval nupp millele vajutades sai tunda söögist tulenevat rahuldust. Valdavas enamuses valisid rotid esimese nupu.
Sellest võib järeldada, et kui õppimisele järgneb vahetult tuntav edu, siis see kaalub üle nälja tunde. Seega võib külmkapis ootav maasikatort õppimise tõttu ununeda.
Hoolimata sellest, kas antud maasikad on magusad või hapud.