Neljateistkümnes nädal

Tänases loengus tutvusime erinevate teoreetikute väidetega õppimise kohta ning pidime otsustama, kas nõustume nendega või mitte. Tooksin siinkohal ülevaate neist vädetest ja oma arvamustest nende kohta.

Õppimine on inimese põhivajadus, sisuka elu peamine alus. Selle väite puhul jäin ma kahtlevale seisukohale. Mõtlesin, et inimese põhivajadused on toit, peavari ning puhas õhk ja vesi, mitte õppimine. Samas ei ole inimestel võimalik ilma õppimiseta eelpool nimetatud põhivajadusi täita. Ilma vajalike teadmisteta ei saa inimene töötada, et endale eluks vajalikku soetada, ilma oskusteta ei saa ta oma põhivajadusi täita. Olen nõus, et õppimine on sisuka elu peamine alus, sest selleta seisaks inimene paigal ja selles ei ole ju midagi sisukat. Pärast pikka järelemõtlemist otsutsasin, et olen selle väitega nõus.

Õppimine on tegevus, mida õpitakse. Nõustusin selle väitega. Usun, et õppida on võimalik ka ilma õppima õppimata, kuid see ei ole kuigi efektiivne. Iga inimene peab leidma endale sobivaima viisi kuidas teadmisi ja oskusi kõige paremini omandada. Elu jooksul õpivad inimesed tundma erinevaid õppimisviise, mis muutuvad nende vanuse kasvades.

Täiskasvanu õppimise peamine eripära on kogemus. See väide vastab tõele. Täiskasvanutel on rohkem kogemusi kui lastel ning seoses sellega õpivad nad teisiti. Laste peamiseks õppimisviisiks on õppimine läbi kogemuste, täiskasvanutel on need kogemused juba olemas ning nad saavad keskenduda nende rakendamisele või näiteks vältimisele. Lisaks on täiskasvanul mitmeid erinevaid õppimiskogemusi, mille tõttu ta teab, milline õppimisviis just talle kõige paremini sobib. Tänu erinevatele elukogemustele oskab täiskasvanu paremini näha valdkondi, milles ta end edasi arendama peaks.

Kogemusel on keskne roll õppimises ja õppimise mõistmisel, kuid kogemus iseenesest ei taga õppimist, vaid selle õppija poolt mõtestamine on õppimise peamine eeldus. Olen selle väitega nõus. Võime saada tohutul hulgal kogemusi, kuid kui me neid märgata ega mõtestada ei oska, ei ole meil neist võimalik õppida. Igat uut kogemust peaks analüüsima, selle enda jaoks lahti mõtestama ning aru saama selle vajalikkusest, vaid siis on sellest võimalik õppida.

Õppimine on tänases ühiskonnas suuremal või vähemal määral määratud teiste poolt. Usun, et õppimine on määratud teiste poolt, kuid mitte ainult. Inimene ise on see, kes peab tahtma õppida ja areneda ning seda tahtmist on raske teistel mõjutada. Õppimisvõimalusi on kõikjal, neid tuleb vaid märgata. Samas võivad teised inimesed olla nii õppimise soodustajateks kui ka takistajateks. Hea õpetaja innustab lapsi rohkem õppima ning innustab neid seda rõõmuga tegema, samas kui ebasümpaatne õpetaja võib uute teadmiste omandamise soovi igaveseks kaotada. Õppimine sõltub ka sellest, kas inimene saab sisse koolidesse, kas ta saab tegeleda alaga, mis talle meeldib. Seda mõjutavad taas teised inimesed. Usun, et inimesed õpivad kõige rohkem kokkupuutel teistega, kui neil selleks võimalust ei ole, ei toimu ka erilist arengut.

Õppimisel tundmatu tuleviku jaoks ei ole kesksed mitte teadmised või oskused, vaid inimese omadused ja kalduvused. Usun, et teadmised ja oskused ning omadused ja kalduvused on omavahelises seoses. Inimesed omandavad teadmisi ja oskusi vastavalt oma omadustele. Kui inimene on osav reaalainetes, siis ei hakka ta tõenäoliselt humanitaarteadusi õppima ja vastupidi. Inimesed kalduvad end täiendama aladel, millel edukas olemiseks neil eeldusi on. Eeldused määratakse aga inimeste omaduste ja huvide poolt. Samas arvan, et inimese omadused ja kalduvused omavad suuremat tähtsust, kui teadmised ja oskused, sest võime olla küll väga targad, kuid samas oleme tagasihoidlikud ning ei suuda oma mõtteid edasi anda ega ellu viia. Kui inimene on aktiivne ja enesekindel, kuid ei oma laialdasi teadmisi, võib ta elus ikkagi kaugemale jõuda, kui mõni omaette hoidev ülimalt tark inimene.

Õppimine on teadmised, oskused, vilumused, aga ka mõistmine, arusaamine, arvamuse kujundamine, isiksuse areng, kultuuri areng... Selle väite puhul tekkis mul küsimus – kas need on õppimise komponendid või selle tulemused? Selleks, et õppida, peab omama mitmeid algteadmisi ja –oskusi, et jõuda mõistmise ja arusaamiseni. Samas on teadmised, oskused ja mõistmine ka õppimise tulemused, seega on seda väidet võimalik mitmeti tõlgendada. Olen nõus, et õppimine on isiksuse areng, mis ei lõppe kunagi.

Õppivad inimesed ostivad harmooniat, et võiksid käituda ennustatavalt, mitteõppivalt. Olen selle väitega nõus, sest harmoonia on minu enda suur ihaldusobjekt. Tean, et seda ei ole võimalik kunagi saavutada, sest õppimine ei lõppe kunagi ning maailmas ei leidu ühtki inimest, kes oleks saavutanud maksimumi oma teadmistes. Samas on hea unistada stressi- ja õppimisvabast elust, kus saaksin hakkama olemasolevate teadmistega ning ei peaks millegi nimel pingutama. Tegelikult on see hea, et see on kättesaamatu unistus, sest ilmselt kaoks harmoonia saavutamisega elust põnevus ning muutuksin täiesti tühjaks ja tühiseks, võibolla kaotaks isegi elu mõtte.

Õppimist ei saa täpselt ette määrata, õppimine on määramatu, loov protsess. Õppimine on loov protsess. Siinkohal võib näiteks tuua fakti, et samas loengus olevad inimesed omandavad seal erinevaid teadmisi, kuigi õppejõud annab kõigile edasi samasugust informatsiooni. Inimesed on erinevad ning ammutavad täpselt neid teadmisi, mis neid huvitavad ja mida nad enda jaoks oluliseks peavad. Samuti tõlgendavad erinevad inimesed informatsiooni erinevalt.

Nõustusin rohkemal või vähemal määral kõigi väidetega, sest need avavad üsna hästi minu arusaamu õppimisest.

Kokkuvõte - aprill

Aprilli esimesel nädalal rääkisin oma elu kõige tähtsamast õpetajast, minu emast. Lisaks teadmistele, mida iga ema oma lastele edasi annab, on ta mulle olnud kui vaimne teejuht, kes oskab anda nõu, kui seda vajan ning vaikida, kui pean ise lahenduste ja eesmärkideni jõudma. On suurepärane tunda, et keegi on minu jaoks alati olemas, kui teda vajan ning kes laseb mul samas vabalt tiibu sirutada ja ise oma otsuseid teha. Üheks olulisemaks asjaks, mida ema mulle ölenud on, pean järgnevat mõttetera: „Alla anda jõuad alati, võid seda teha ka homme“. See on mind innustanud oma eesmärkide poole püüdlema isegi siis, kui olen olnud valmis neist loobuma. Kuigi vahel võib olla väga raske, ei tasu oma unistustest loobuda ning tuleb teha kõik endast olenev, et oma eesmärke saavutada.

Suur osa aprillist möödus praktikal olles. See oli suurepärane aeg uute teadmiste omandamiseks ning olemasolevate rakendamiseks. Lisaks andis praktika hea õppetunni elukoolist ning näitas, et kõik ei ole alati nii roosa ja lilleline nagu paistab. Õppisin endale tunnistama, et ma ei ole täiuslik ning ei saa selleks kunagi juhul, kui ma endale oma vigu ei tunnista ning neid tulemusteta varjata püüan. Selleks, et õppida, tuleb lasta end õpetada ning mitte karta end rumalana näidata. Kirjutasin ka tagasisidest, mille oma juhendajalt sain. Kuigi ma ei pea seda täielikult põhjendatuks, aitas see mul siiski näha enda nõrku kohti ja oskusi, mida veel arendama pean. Lisaks tõi see mind maa peale tagasi ning näitas, et ma ei saa alati kõigile meeldida, isegi siis, kui ma selle nimel väga pingutan. Varem pidasin seda suureks probleemiks, kuid nüüd mõistan, et see on täiesti normaalne, et kõik minust vaimustuses pole. Maailmas leidub igasuguseid inimtüüpe, kes kõik omavahel kokku ei sobi. Samas tuleb ka nendega suhelda, hakkama saada ja harjuda ning peab tegema täna, mitte homme, sest siis võib selleks juba liiga hilja olla.

Praktika lõppedes oli mul tohutult hea meel tagasi kooli minna, sest teadmiste omandamine on tunduvalt lihtsam, kui nende rakendamine. Loengus pidime meenutama üht grupis õppimise kogemust ning mina rääkisin sellest, kuidas ma koos sõpradega esimest korda iseseisvalt Tallinnas käisin ning kaaslasi usaldama õppisin. Rääkisin ka sellest, miks mulle grupis õppimine ei meeldi, mille üheks peamiseks põhjuseks on see, et hea tulemus ei sõltu ainult minust. Samas mõistan, et grupis õppimine on äärmiselt oluline ning silmaringi laiendav tegevus, mida iga täiskasvanud õppija valdama peab. Õnneks on üsna sage grupitöö minu suhtumist sellesse parandanud ning minu oskused on hakanud kasvama. Mõisan, et kaaslasi kuulates on võimalik jõuda suurepäraste ja uudsete lahendusteni, mille peale poleks ma üksi kunagi tulnud.

Iga inimene kogeb oma elus vastuseisu õppimisele. Seda võivad põhjustada erinevad tegurid. Minu puhul on nendeks näiteks ajapuudus, ebameeldivad tööülesanded ja õpitava ebahuvitavus. Üheks suureks vastuseisu põhjustavaks teguriks on aga oht, et minu senised teadmised ning arusaamad võivad osutuda valeks ja pean endale tunnistama, et olen eksinud. ...ja vigade tunnistamine on väga raske.

kolmeteistkümnes nädal

Kõik teavad, et inimesed peavad õppima selleks, et areneda. Arvan, et õppimisvõimalusi absoluutselt kõikjal, kui me neid vaid näha oskame või tahame. Just tahtmine on see, mis saab uute teadmiste omandamisel sageli takistuseks. Ma ei ole kohanud ühtegi inimest, kes pole kunagi tundud vastuseisu õppimisele. See võib tuleneda õpitava keerukusest, ajapuudusest, ebasümpaatsetest õpetajatest või konkreetsete eesmärkide puudumisest ja õppimise vajalikkuse mitte mõistmisest.

Kui aus olla, siis kogen mina vastuseisu õppimisele üsna sageli ning seda on põhjustanud kõik eelpool nimetatud faktorid. Vahel tunduvad õppeülesanded nii keerulised, et nende sooritamine tundub võimatu. Reaalsuses pole see aga kunagi nii olnud. Sageli kulutan liiga palju aega raskete ülesannete üle kurtmisele, samas, kui võiksin selle asemel neid lihtsalt tegema hakata. Pärast lõpetamist olen tihti mõelnud, et tegelikult ei olnud asi pooltki nii hull, kui olin arvanud ning kui oleksin seda kohe taibanud, oleks töö ilma suurema vaevata valmis saanud. Sellega seoses tuleks mainida ajapuudust, üht põhilist põhjust, mida õppijad oma ülesannete täitmata jätmisel vabanduseks toovad. Sageli ei osata lihtsalt aega planeerida ning märkamatult kulutatakse tunde näiteks teleka vaatamisele või internetis surfamisele. Samas arvan, et ajapuudus võib olla ka väga põhjendatud vabandus. Olen seda viimasel ajal ise kogenud ja arvan, et ükskõik kui hästi ma aega ka planeerida ei oskaks, ei saaks ma oma päeva tunde juurde. Vahel on tegevusi ja ülesandeid lihtsalt nii palju, et nende kõigi sooritamine ületab inimvõimete piire ning nendeks ei ole piisavalt aega isegi siis, kui päevast päeva ilma puhkepausideta tegutseda. Samas peituvad siin olulised õppetunnid. Olles olukorras, kus kõike on liiga palju, olen õppinud tegema valikuid. Olen mõistnud, et kõike ei saa alati sajaprotsendiliselt hästi sooritada, vahel võib ja tulebki teha järeleandmisi. Tuleb pühenduda sellele, mis tõeliselt huvitab ja omandada neid teadmisi, mida tulevases elus kindlasti vaja läheb. Sellele arusaamisele jõudmine on mulle raske olnud, sest püüan alati endast parima anda ja tahan kõiges edukas olla. Nüüdseks olen mõistnud, et head tulemused õppetöös ei tee mind veel tingimata paremaks inimeseks ega ka mitte targaks. Õppimise eesmärgiks ei tohiks olla ainult head hinded, selleks peaks olema isiklik areng ning inimesena kasvamine.

Suurimat vastuseisu õppimisele tekitavad minus ülesanded, mis sisaldavad grupitööd. Olen sellest oma blogis juba üsna pikalt kirjutanud ning ei hakka siinkohal ümberjutustust kirjutama. Ütlen vaid, et grupitöö on minu jaoks raske, kuna olen introvert ning minu teiste inimestega ühele lainele jõudmine võtab aega või ei juhtu seda üldse. Mul on palju häid ideid, kuid sageli jätan need enda teada, sest ei julge neid jagada, samas kui individuaalses töös lasen neil särada. Tean, et peaksin olema julgem ning mitte kartma midagi rumalat öelda, kuid seda on lihtsam öelda kui teha. Samas tunnen, et minus on viimase poolaasta jooksul toimunud areng ning grupitöös osalemine on minu jaoks lihtsamaks ja isegi meeldivamaks muutunud. Ilmselt olen sellega harjuma hakanud ning mul on selle üle väga hea meel. Miks? Sest õppimine grupis on täiskasvanuõppes väga olulisel kohal ning tänapäevases sotsiaalses maailmas peab olema pidevas interaktsioonis teiste inimestega, ilma suhtelisoskuseta on seda aga võimatu teha.

Kaheteistkümnes nädal

Tänases loengus pidime meenutama üht sündmust oma elus, mis on seotud grupis õppimisega. Esmalt ei suutnud ma midagi meenutada ning arvasin, et pean selle vist välja mõtlema. Pingsa mõtlemise tulemusena selgus aga, et neid kogemusi on palju. Lõpuks otsustasin kirjutada sellest, kuidas ma esimest korda ilma täiskasvanuteta Tallinnas liiklesin.

Elasin väikeses maakohas, mis asub Tallinast üsna kaugel. Käisin sealse aisna kooli üheksandas klassis, pärast mida pidin asuma õppima mõnes teises koolis. Selleks, et tutvuda edasiõppimisvõimalustega, otsustasime koos paari klassikaaslasega sõita pealinna seal toimuvale messile „Teeviit“. Ainult ühel meist oli varasem kogemus linnas liiklemises, ülejäänud ei olnud seda kunagi varem teinud. Linnas liiklesime ühistranspordiga ning pidime selleks pimesi usaldama oma klassikaaslast. See kogemus oli väga hirmutav ning eksisime korduvalt ära, kuid lõpuks jõudsime siiski oma sihtpunkti. Kõige olulisem, mida sellest õppisin, oli iseseisvus – teadmine, et saan hakkama ka ilma täiskasvanuteta. See andis suurel hulgal enesekindlust. Samas mõistsin, kui oluline on see, et oleks olemas keegi, kes mind juhendaks ja õpetaks, kui ma seda vajan. Lisaks õppisin inimesi usaldama ja seda eriti siis, kui ma iseendale loota ei saa.

Mõistan, et koostöö ja õppimine grupis on äärmiselt olulised. Samas tunnistan, et mulle ei meeldi seda teha ning väldin seda alati. Eelistan individuaalsust, seda, et minu töö tulemus sõltub vaid minu enda pingutustest. Grupitöös häirib mind kõige enam just see, et mul puudub kontroll – hea tulemuse saavutamiseks ei piisa ainult minu tööst. Kui rühma satub keegi, kes ei ole nõus pingutama või kelle teadmised ja oskused pole piisavad, nullib ta ka minu pingutused. Kahjuks on minu senistesse gruppidesse alati selliseid inimesi sattunud ja ilmselt on just see võtnud minult igasuguse tahtmise grupis õppida.

Grupitöös võtan endale alati võimalikult palju ülesandeid, sest arvan, et selleks, et tulemus oleks hea, pean kõik ise ära tegema. Loomulikult ei ole see alati põhjendatud ning ilmselt jätab see minust kui grupiliikmest negatiivse ilme või kasutatakse mind lihtsalt ära, kuid samas pole ma siiani suutnud teisiti toimida. Alati, kui antud ülesanded sisaldavad õppimist grupis, tekitavad need minus suurt stressi, sest tean juba ette, et teen töö ära üksi.

Nõustun, et minu suhtumine grupis õppimisse on vale. Peaksin õppima inimesi rohkem usaldama ja mõistma, et ma pole alati kõige targem ning mul on teistelt palju õppida, pean neid vaid kuulama ja märkama õppimisvõimalusi. Kindlasti saaksin siis uusi ideid, saada uusi teadmisi nii teiste kui ka enda kohta, avardaksin oma maailmapilti, saaksin kinnitust või lükkaksin ümber oma seniseid arusaamu ja nii edasi. Selleks, et seda kõike saavutada, pean andma gruppi oma panuse, mitte teiste ülesandeid enda peale võtma, sest endalt ei saa ma kunagi õppida nii palju, kui teistelt. Mina ja minu ideed oleme mustvalged, kaaslased on aga need, kes meid värviliseks muudavad.

Üheteistkümnes nädal

Täna lõppes minu praktika ning on aeg eneseanalüüsiks ning hinnanguteks minu viimase kolme nädala tegevuse kohta. Olin kuni tänaseni üsna kindel, et praktika läks hästi. Meeldisin lastele ja suhtlesin nendega palju, viisin läbi huvitavaid ja uudseid tegevusi ning täitsin kõiki õpetaja kohustusi nii hästi, kui oskasin. Tegin ära kõik vajalikud ülesanded ning täitsin ära tohutul hulgal pabereid. Arvasin, et mängisin täpselt reeglite järgi ning ei rikkunud ühtegi neist. Paraku olid kõik hinnangud, mis endale andsin, valed.

Sain kätte paberi, millele minu juhendaja (kes on ühtlasi ka minu töökaaslane) tagasiside minu praktika kohta. Hinnangud olid minu jaoks šokeerivad ja tundusid väga ebaõiglased. Valetaksin, kui ütleksin, et need mind rivist välja ei viinud. Selgus, et ma ei suhelnud ei laste, lapsevanemate ega teiste õpetajatega. Lisaks ei pidanud ma kinni ajakavast, ei konsulteerinud juhendajaga, ei organiseerinud tegevusi, õppetegevused olid põhjendamatud ja olin üleüldiselt täiesti passiivne ja initsitatiivitu. Ainus, mis minus positiivset oli, oli see, et riietusin korrektselt. Lugeja võib vaid ette kujutada, kuidas see minu enesehinnangule mõjus. Ma poleks iialgi arvanud, et ma midagi nii halvasti teha võin, kusjuures reaalselt see ka nii ei olnud. Tegelikult ei mõista ma absoluutselt, miks see hinnang nii hävitav oli. Loomulikult oleksin võinud teatud asju teisiti teha, kuid juhendaja oleks pidanud mind selles toetama. Siinkohal võin öelda, et ka tema jättis oma ülesanded täitmata ning selle asemel, et oma vigu tunnistada, süüdistas ta kõiges mind. Kas ta tõesti arvas, et mina, kes ma pole kunagi sõimerühmas töötanud, pean olema võimeline kõike tegema nii, nagu tema? Ja kui see oleks pidanudki nii olema, siis kuidas ma oleksin seda teha saanud ilma igasuguste juhisteta? Andsin endast tõesti kõik, milleks võimeline olin ja seetõttu olen nüüd, pärast hinnangut, veel eriti kurb. Minu parim ei ole midagi väärt. Mul oli tunne, et peaksin minema koju, teki üle pea tõmbama ja seda enam mitte kunagi ära võtma. Kõik, mida arvasin end teadvat ja oskavat oli põrmustatud.

Nüüd, kui olen veidi järelemõtlemise ning endasse vaatamise aega saanud mõistan, kui palju on mul sellest kogemusest õppida. Ma ei tohi lasta tagasilöökidel end rivist välja lüüa vaid pean pea püsti edasi liikuma. Kuigi kõik ei olnud nii halvasti, nagu tagasisidest selgus, pean seda siiski arvesse võtma, sest võibolla olen tõesti kõrvaltvaataja pilgu läbi 100% erinev sellest, kelleks ma ennast ise pean. Kriitika on oluline, sest kui oleksin vaid kiita saanud, ei peaks ma edasist arengut enam tähtsaks. Samas õppisin ka seda, et ma ei saa alati kõigile meeldida, isegi siis, kui ma selle nimel palju vaeva näen. Alati leidub neid, kelle „tüüp“ ma ei ole, kuid ka nende inimestega tuleb kuidagi hakkama saada. Tegelikult tõi see tagasiside mind mingis mõttes maa peale tagasi, sest olin seni arvanud, et suudan kõigile meele järele olla. Tegelikult see nii ei ole ning seda on parem avastada varakult, mitte siis, kui olen ennast meeldimise nimel hingetuks rabelenud ning sellega mitte midagi saavutanud.

Kümnes nädal

Sellel nädalal olin praktikal lasteaias ning sain palju uusi teadmisi, mida edaspidi oma töös rakendada saan. Avastasin, et kuigi olen juba mõnda aega lastega töötanud, on õppida veel palju. Mõistsin, et olen seni oma tööd liiga lihtsakt pidanud ja seoses sellega seda ka kehvemini teinud, kui selleks tegelikult võimeline olen.

Olen aru saanud, et just praegu on aeg katsetada uusi ideid, küsida küsimusi ja oma hirmudest üle saada, sest hiljem, kui olen töötanud juba aastaid, ei ole eksimused enam vabandatavad. On suurepärane, et sain võimaluse praktiseerida vanema ja kogenud õpetaja käe all, kes teab, kuidas erinevates olukordades toimida. Kahjuks ei suutnud ma siiski sellest võtta kõike, mis võimalik, kuna minu häbelikkus ja hirm eksida takistasid mind nõu ja abi küsimast. Kuigi sel prakitkanädalal pidin täitma kõiki õpetaja kohustusi, ei saanud ma sellega nii hästi hakkama, kui oleksin soovinud. Selle asemel, et tunnistada, et ma ei oska, teesklesin, et tean juba kõike, kuigi reaalselt oli asi sellest kaugel. Seetõttu tegin lastega suhtlemisel mitmeid vigu, mida oleksin saanud vältida, kui poleks kartnud oma teadmatust tunnistada ning näidata, et ma polegi täiuslik. Selge on aga see, et tegelikult sai juhendaja aru, et ma pole professionaal.

Ilmselt on üks olulisimaid asju, mida sellest õppima pean, see, et ma ei saa alati olla täiuslik. Ja ei peagi olema. Ma ei saa olla teadlik asjadest, millega ma varem kokku puutunud ei ole ning ma ei õpi midagi, kui püüan luua muljet, et mulle polegi enam midagi õpetada. Selleks, et areneda, pean mõistma, et küsimuste küsimine ei jäta minust rumalat muljet, selle jätab see, kui ma ei küsi ja seetõttu valesti toimin.

Üheksas nädal

Selleks, et õppida, on vaja õpetajat. Minu suurimaks ja parimaks õpetajaks on olnud minu ema. Temalt olen õppinud rohkem, kui oskan sõnadesse panna. Ta oli minu esimeseks õpetajaks nii elus kui koolis ning kõik temalt saadud teadmised on minu jaoks hindamatud. Kuigi mulle pole alati tema nõuanded meeldinud ja olen neid aegajalt ka kasututeks pidanud, olen hiljem end sageli nende üle mõtisklemas ning nende järgi toimimas avastanud.

Tunnen, et ta ainus inimene maailmas, kes mind tõeliselt mõistab. Ta on minu jaoks alati olemas ning tunneb siirast huvi minu mõtete vastu. Ta oskab mind panna oma ideid ja tegemisi rohkem väärtustama. Kui mõni minu mõtetest poolikuks jääb, oskab ta selle lõpetada. Ta sisendab minusse eneseusku ning teadmist, et saan hakkama. Usun, et mitte igal inimesel pole sellist oskust.

Alati, kui mõnest oma murest emale räägin, on tal varuks mõni huvitav mõttetera, milles üllataval kombel peitub ka lahendus probleemile. Üheks neist mõtetest, mida pean ka kõige olulisemaks on: „Alla jõuad anda alati, võid seda teha ka homme“. Kuigi vahel võib olla väga raske, ei tasu oma unistustest loobuda ning tuleb teha kõik endast olenev, et oma eesmärke saavutada.

Ja kui olengi vahel kurb, siis nutame koos ja läheme eluga edasi. Selline on minu ema. Minu õpetaja.

Mina kui õppija - vahekokkuvõte

Ma olen alati valmis õppima, kuid mitte alati ei meeldi mulle, et mind õpetatakse.
W. Churchill

Kõik inimesed õpivad olenemata sellest, kas nad tahavad seda, või mitte. Usun, et isegi siis, kui veedaksime kogu oma elu üksinduses ja maailmast eraldatuna, oleksime me siiski õppimisvõimelised – õpiksime antud olukorraga toime tulema ning ennast selles mõistma. Vahel soovin, et minu elus oleks mingisugune hetk, mil olen kõik teadmised omandanud ning ei pea ega saagi enam midagi uut õppida. Oleks ju suurepärane teada, et nüüd olen oma maksimumi saavutanud ja edasi toimub vaid teadmiste kasutamine. Loomulikult pole see reaalsuses võimalik ja tegelikult ongi see hea – kui ei oleks enam midagi õppida, ei toimuks ei minus ega ka kogu maailmas mingisugust arengut. On ju teada, et õppimine on eluaegne ja elu rikastav protsess, mille eesmärgiks on inimese pidev personaalne, professionaalne ning sotsiaalne areng suurendamaks nii üksikisikute kui kogu ühiskonna heaolu. Ainult õppides saame areneda ja isiksustena kasvada.

Esimest korda teadvustab inimene oma õppimist siis, kui ta kooli läheb. Lapsest saab õpilane, kellel on õpetaja, see väljendab selgelt, et hakkab toimuma õppimine. Kahjuks ei ole see tavaliselt õppimine enda jaoks. See on nagu sirge joon, mille alguspunktiks on eesmärgid ja lõpuks tulemused, milleni jõudmiseks kasutatakse kindlaid ning sageli iganenud meetodeid. Nii möödus ka minu koolitee. Õppimine toimus pindmiselt ja väga kindlaid reegleid järgides. Oluline oli heade hinnete saamine, õppekava kindel järgimine ja õpetajale selle kõigega rõõmu valmistamine. Tähtsad olid faktiteadmised ja nende sõna-sõnaline esitamine, mis tõi endaga kaasa lõputu päheõppimise ning kõige unustamise pärast kontrolltööd. Mäletan selgelt läbikukkumistunnet ja valatud pisaraid, kui ma ei teadnud vesiniksulfiidi keemilist koostist. Lisaks teadmiste andmisele kujutas kool endast distsiplinaarasutust, mis pidi isepäistest rüblikutest kujundama mööda nööri käivad oivikud. Arvan, et see pole üdini halb, sest lapsed vajavad korda ja distsipliini selleks, et nad tulevikus ühiskonnas, kus kehtivad samuti küllaltki ranged reeglid, võimalikult hästi hakkama saaks. Kahjuks on aga nii, et kaksteist aastat kujundatud ja kasutatud õpimeetodeid raske ümber kujundada. Ülikooli astudes näeb õpilane, et õppida saab ka teisiti, kuid kui inimene on midagi juba nii kaua ühtmoodi teinud, ei ole mõtteviisi muutmine nii lihtne.

Ülikooli astudes olin hämmeldunud mulle järsku osaks saanud vabadusetundest. Tundus imeline, et loengusse minemine on vabatahtlik, õpiülesannete lahendamisel saan kasutada oma ideid ja taktikaid, saan valida ained, mis mulle huvi pakuvad ning kõik sõltub minu, mitte kellegi teise, minu, tahtmisest ja soovist. See kõik kõlas suurepäraselt, kuid esimese rõõmupuhangu möödudes avastasin, et tegelikult ma ei teagi, mida tahan. Hakkasin puudust tundma tunniplaanidest ja kohustuslikest õppeainetest. Kui mulle anti vaba valik, sattusin segadusse. Olin alati sellisest vabadusest koolis unistanud, kuid peagi leidsin, et armastan reegleid ja nende järgimist. Kui keegi on mõttetöö minu eest ära teinud ja mina vaid järgin ettekirjutusi, saan ma eksimuse korral enda asemel kedagi teist süüdistada.

Minu eesmärgiks on saada iseseisvaks õppijaks. Tahan, et teaksin täpselt, kuhu elus jõuda soovin, nii saaksin teha samme selle saavutamiseks. Tunnen, et praegu on minu õppimine kui pimeduses uitamine - aja viitmine valguse paitsma hakkamiseni ning oma tee leidmiseni. See on üsna hirmutav, sest mis saab siis, kui ma ei leiagi seda „miskit“ mille poole püüelda, midagi, mis teeks mind õnnelikuks? Usun, et minus on potentsiaali elus kaugele jõudmiseks, pean vaid leidma sobiva ala. Alles siis, kui see on juhtunud, saan olla tõeline täiskasvanud õppija, sest seni kui õpin midagi, mis mind tegelikult ei huvita, ei õpi ma päriselt ka iseenda jaoks. Samas tunnen, et ainult õppimine, ükskõik milline, aitab mul iseennast leida ning läbi selle ka oma eesmärgile lähemale jõuda. Kui mõtlen süvitsi õppimise tunnustele, siis leian nende hulgast mitmeid, mis juba praegu iseloomustavad mind kui õppijat. Olen teadmistejanuline ning pingutan palju, et õpitut mõista. Elades oma igapäevast elu, olen end sageli leidnud tekkinud olukordade ja koolis õpitu vahel seoseid loomas. Seda tehes näen, et olen võimeline uusi teadmisi meelde jätma ning neid ka kasutama. Õppimisega kaasneb inimese käitumise muutumine, isiksuse olemuse kvalitatiivne teisenemine. Teadmised, mida olen omandanud nii loengus kui suhtluses koolikaaslastega on minu vaateid ja uskumusi kas kinnitanud või ümber lükanud ning seeläbi põhjustanud minu isiksuse arenemist ja maailmapildi muutumist.

Varem olin õppijana üsna kergesti mõjutatav, sest sageli ei hinnanud ma oma ideid nende välja ütlemiseks, veel vähem läbi surumiseks, piisavalt kõrgelt. See on midagi, mis on hakanud muutuma. Veel aasta tagasi olin veendunud, et kõik mõtted, mis ei kuulu mulle, on suurepärased ning loobusin sageli oma arvamuse avaldamisest ning läksin niiöelda „vooluga kaasa“. Nüüd tunnen, et olen alustamas teekonda saamaks enesearengu subjektiks, kes on võimeline ja valmis sotsiaalseks interaktsiooniks, säilitades seejuures sõltumatuse ning iseseisva mõtlemisvõime. Sotsiaalne interaktsioon põhjustab mulle veel probleeme, olen selleks küll võimeline, kuid mul on raske taluda, kui keegi esitab oma ideid ainuvõimalikena ning üritab mind õpetada. Kuigi teistelt inimestelt on võimalik palju õppida, tahaksin tihti uskuda, et olen juba ise piisavalt tark ja kui mitte, siis ma ei taha sellest teada, kuid nagu on öelnud W. Durant: „Haridus on oma rumaluse jätkuv avastamine“.

Üks mõte...

Paljud ütlevad, et ülikooliaastad on parimad inimese elus. Kui see on nii, siis ei taha ma teada, mis edasi saab.

Kaheksas nädal

Hakkasin mõtisklema inimvõimete piiride üle. Kas meie võimed on tõesti piiritud ja suudame lõputult areneda, või saavutame siiski kunagi oma maksimumi, millest edasi liikumist ei toimu?

Praegusel hetkel tunnen, et mida rohkem ma teen, seda kõrgemaks minu eesmärgid ja ideaalid muutuvad. Iga saavutusega kaasneb ihalus millegi veel parema järele ning seetõttu tundub käesolev tühisena. Isegi kui ühel hetkel tundub, et olen korda saatnud midagi tõeliselt suurepärast, ilmub kuskilt kui nõiaväel keegi, kelle tulemused on veelgi paremad. Ilmselt on ka temast keegi parem ja temast ja temast... tahaksin näha inimest, kes on tõesti mõnel alal kõigist kõige-kõige parem. Kas ta on olemas?

Arvan, et inimvõimetel on piirid, kuid mõnel on need nii kõrgel, et paljud meist nendeni ei küündi. Kas peaksime leppima keskpärasusega või lõputult pingutama sellest välja rabelemise nimel teades, et on olemas suur tõenäosus, et jääme endiselt vaid keskmisteks ja kohtame igal sammul neid, kes on meist andekamad, targemad ja osavamad? Arvan, et pingutusest loobumine oleks lihtsama vastupanu teed minemine, sest kui me oma piire ei katseta, ei saa me kunagi oma tegelikke võimeid teada.

Usun, et oma võimete piiride ületamine on võimalik teatud määrani, nimetagem seda siinkohal „võimete piiri ülemmääraks“. Me ei tea täpselt, kus see piir asub ning sageli ei üritagi me seda otsida. Selle asemel tegeleme nende aladega, milles oleme oma edus kindlad, sest uue proovimise kaudu piiride otsimisel on oht ebaõnnestuda. Kui elus tekib olukord, mis annab võimaluse piiride laiendamiseks, näeme neis väljakutse asemel ohtu. Kui oleme väljakutse vastu võtamiseks piisavalt julged, näeme, et oleme tunduvalt võimekamad, kui seni arvasime. Ja mis siis kui jäämegi vaid keskpärasteks, oleme täpselt nii suurepärased kui saame ja oskame ning sellest peaks ka kõige nõudlikumale inimesele piisama.

Seitsmes nädal

Lugesin hiljuti Tiiu Lõokese artiklit „Unistuste ja eneseteostuse jõud“ ning otsustasin, et minu mõtlemine peab muutuma. Unistan sageli, kuid samas on minu sisemuses peidus teadmine, et seda niikuinii ei juhtu. Tegelikult võiks minu unistused üsna kindlalt täide minna, kui ma vaid ise neid juba eos maha ei teeks. Tiiu Löoke aga ütles, et kui suudame keskenduda oma südamesoovile ja selle täitumist selgelt ka ette kujutada, suudame oma soovi ka manifesteerida. Unistustel on palju võimalusi luua tegelikkust, kui me teadlikult keskendume. Kui meid asi tegelikult ei huvita, on meil raske ka sellele keskenduda, seepärast mõned unistused ka ei teostu. Täituvad vaid need unistused, millese me tõeliselt usume. Inimene peaks õppima enda soove märkama ja austama ning tegema kõik selleks, et need täituksid. Enesesisendusel on suur jõud. Katsetasin seda oma töös lasteaias. Terve selle nädala vältel mõtlesin tööle sõites, kui meeldiv mul seal olla on, kuidas minu rühmas käivad toredad lapsed, kes mind austavad ja kuulavad ning kui hästi ma oma tööülesannetega hakkama saan. Ja uskuge või mitte – see toimis! Tööpäevad olid täis rõõmu ning tundusid palju lühemad kui varem. Tundsin esimest korda, et võibolla ma ei olegi oma elukutsevalikul eksinud ja saan oma tööga hakkama.

Artiklis räägiti ka tahtmiste ja vajaduste erinevustest. Tahta võime ju paljut, aga reaalselt saaksime ka vähemaga hakkama. Baasvajadused on lihtsad – Maslowi püramiidist lähtudes füüsilised vajadused ja turvalisus kõigepealt, söök-jook, peavari jne. Kui need on olemas, siis rihime eneseteostuse suunas. Kuid Maslowi püramiidi võib rahulikult ka tagurpidi pöörata: kui inimene on tõeliselt leidnud iseenda ja oma elu ülesande, astudes koheselt eneseteostuse teele, leiab ta ilma vaevata ka peavarju ja rahuldab kõik muud baasvajadused. Nii et milleks lennata madalalt ja muretseda üürivõla maksmise üle, kui südamelähedasele asjale pühendumine loob materiaalse külluse kõrvalefektina nagunii. Inimene peaks esmajärjekorras mõtlema eneseteostusele, kõik muu on selle tulemus. Olen alati kadestanud inimesi, kes teavad, mida tahavad ning leiavad tee selleni jõudmiseks. Arvasin alati ka ise, et tean täpselt mida tahan, kuid polnud leidnud viise selle saavutamiseks. Pärast antud artikli lugemist mõistsin, et pole paljude oma eesmärkideni jõudnud seetõttu, et pole tegelikult oma soovides kindel olnud. Eesmärgid, mis on täitunud, on seda teinud sellepärast, et olen nende realiseerumise nimel tegutsenud.

Kõik inimesed unistavad ning loovad sellega oma homset päeva. Sageli mõjutavad seda kõige rohkem meie alateadlikud mõtted, mis võivad meie unistuste täitumise rikkuda. Võime näiteks teadlikult unistada, et soovime leida meeldiva ja tasuva töö, kuid kui meie alateadvuses on kuskil sügav veendumus, et rikkus tuleb raske tööga ja eneseteostus tähendab vähem raha, siis on meie teadlikul soovil raske teostuda.
Et unistused ja eesmärgid täituksid, peavad neid toetama meie uskumused ja veendumused — meie juhtmõtted ja kirg, mis annavad tegevusele tähenduse ja suuna. See, mida me usume, ongi reaalsus.

Kuues nädal

Järjekordne nädal on lõpule jõudnud ning kõikvõimalikud tähtajad seega nädala võrra lähemale jõudnud. Kahjuks ei tegelenud ma sellel nädalal õppetööga peaaegu üldse, sest haigus sai minust võitu ning veetsin enamuse ajast voodis. Kuigi praegu on gripihooaeg, arvan, et minu haigestumise põhjuseks oli ülepinge, võibolla isegi stress. Mu keha ei suutnud enam vastu pidada ja andis vaatamata vaimu vastupanule alla. Ilmselt vajasin puhkust ning saingi selle, kuigi see pole selline puhkus, mille oleksin ise valinud. Vahelduseks oli mõnus olla tegevuseta, pühendada aega iseendale, kuid ma ei suutnud seda täiel määral nautida, kuna pidevalt kummitasid mõtted tähtaegadest, tegemata töödest ning ebaõnnestumisest.

Sellel nädalal õppisin, et selleks, et suurele koormusele vastu pidada, tuleb leida aega puhkamiseks. Kokkuvõttes saan nii ka rohkem tehtud, sest väsinuna ning haigena jõuan tunduvalt vähem, kui siis, kui planeerin oma tegemistesse väikeseid puhkepause.

Tegelesin ka millegagi, mis mulle kunagi väga südamelähedane oli, kuid mille jaoks viimasel aega ja tahtmist pole olnud – joonistamisega. Mulle meenus, kui väga see mulle meeldib ja milline rahustav toime sellel on. Minuarvates polnud ka tulemus (pildil) kõige kehvem. Kiire elutempo juures unustavad inimesed sageli, mis neile tegelikult tähtis on. Nad tunnevad, et nende elust on midagi puudu, kuid ei suuda mõista, mis see täpselt on. Kui nad viimaks selle imelise „miski“ avastavad, on nad kindlasti õnnelikumad, rahulolevamad ning suudavad ka oma igapäevatoimetustega paremini hakkama saada. Loomulikult ei saa me alati teha seda, mida tahaksime, kuid need teod võiksid olla preemiaks, mis motiveerivad meid raskusi ületama ja oma eesmärkide poole püüdlema.

Viies nädal

Täiskasvanud õppija loengus selgusid grupitöö tulemused ja kuigi meie töö oli paremuselt teine, oli selles üsna palju vigu, mida nüüd parandama peame hakkama. Kuna nägime tööga väga palju vaeva, pühendasin isegi kogu oma sünnipäeva, ning sellega kaasnev närvikulu põhjustas tõenäoliselt ka minu haigestumise, siis lootsin, et ei pea selle analüüsiga enam mitte kunagi tegelema. Nüüd aga, tuleb see jälle kätte võtta ja midagi muuta... tegelikult olid õppejõupoolsed kommentaarid väga asjakohased ning töös esineski mitmeid vigu (teadsin seda juba tööd koostades, kuid ei osanud midagi muuta), kuid juba mõte nende parandamisest paneb mul pea valutama. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Loengus selgus, et me ei saagi tööd ette kanda. Olen alati arvanud, et oskan PowerPointi esitlusi hästi teha ning võtsin selle enda ülesandeks. Nägin sellega vaeva terve öö ja tulemuseks oli minu arvates päris hea esitlus. Loengus aga, selgus paar kurba tõsiasja – esiteks, meie grupi liikmed, kes pidid töö ette kandma, polnud selleks valmistunud ja teiseks, me ei pidanudki oma analüüsi esitlema (mis on muidugi hea, arvestades eelnevat). Mind morjendas muidugi see, et nägin esitlusega palju vaeva ning keegi ei näegi seda kunagi, aga veel enam kurvastas mind, et vaatamata sellele, et pea kõik oli nende, kes töö ette pidid kandma, eest ära tehtud, ei vaevunud nad ikkagi esitluseks valmistuma. Alguses mõtlesin, et ei räägi sellest, aga tundub, et tegin seda siiski. Vabandan.

Mida sellest kõigest õppisin? Inimesed on aru saanud, et soovin täiuslikku tööd ja olen selle nimel valmis kasvõi kõik ise ära tegema ning on hakanud nind ära kasutama. Pean leidma viisi, kuidas sellest hoiduda ning kuidas hoopis teisi enda kasuks tööle panna. Õppisin ka seda, et ükskõik, kui hästi ma midagi enda arvates teen, alati saab veel paremini. Mulle on hakanud tunduma, et töö ja vaev ei tasu end alati ära ning lihtsama vastupanu teed minemine on kohati paremgi.

Mõte: Võibolla peaksin olema laisem ja lohakam, siis saaksin ka maitsta lihtsat elu?

Õppejõud esitas meie loengus küsimuse: kas eelistaksime pigem tundmatut või rutiinset situatsiooni? Kuigi tundmatust situatsioonist on võimalik palju rohkem õppida, valiksin silmagi pilgutamata rutiinse situatsiooni. Miks eelistaksin mitte õppida, mitte saada uusi teadmisi enda kohta? Selleks, et säilitada oma elus rahu ja tasakaal. Uued, tundmatud situatsioonid tekitavad minus nii suurel hulgal stressi ja ebakindlust, et tahaksin minestada. See juhtub ka siis, kui uus situatsioon on meeldiv. Loomulikult on tundmatud situatsioonid elus vajalikud ja ma ei väldi neid paaniliselt ning olen nõus, et ilma nendeta ei õpiks ma midagi. Iga inimese elus on uusi situatsioone ning need toovad värve meie must-valgesse ellu, aga kuna küsiti, kumba ma eelistaksin, siis valin rutiini. Kõik me vajame mingisugust rutiini ja seda leidub ka kõige seiklushimulisema inimese elus (tema elus võib olla rutiiniks ka langevarjuhüpe või haidega sukeldumine). Rutiin annab kindlustunde. Rutiini ei pea kartma.

Esimesed neli nädalat – kokkuvõte

Veebruari kuu on lõppenud ja on aeg teha kokkuvõtteid oma õppimisest. Alati ei ei saa õppimist võtta kui mõne konkreetse teadmise omandamist, minu jaoks on õppimine pigem arenemine inimesena ja tunnen, et viimasel kuul on minus väike areng ka toimunud. Püüan nüüd välja tuua oma eelmiste sissekannete olulisimad mõtted ning minu tänased arvamused nende kohta.

Esimesel nädalal mõtestasin enda jaoks lahti mõiste „täiskasvanud õppija“. Täiskasvanud õppijat iseloomustab õppimine iseenda jaoks, ta teab, mida ta tahab ning mida selle saavutamiseks teha. täiskasvanud õppijal peaksid olema kindlad eesmärgid, mille poole püüelda. Ta ei õpi õpetaja, perekonna ega kellegi teise pärast. Ütlesin, et ma pole veel täiskasvanud õppija. Täna tunnen, et olen sinnapoole teel. Olen hakanud oma tegudele tähendust ja mõtet andma. Kuigi alati ei tundu õppimine mulle huvitav ja kohati ka vajalik mitte, mõistan, et see aitab kaasa minu isikuse arengule ning annab paremad tulevikuväljavaated. Kuigi ma ei tea veel, mida ma oma elus korda saata tahaksin, aitab just õppimine mul selle teadmiseni jõuda. Õpin endiselt ka hinnete ja perekonna jaoks, kuid kuna tean, et see on vale, olen enda eesmärgiks võtnud seda muuta.

Esimeses sissekandes rääkisin ka oma tööst ja huvist pop-muusika vastu. Hiljuti mõistin, et töötamine aitab mul täide viia kauaaegse unistuse - minna Michael Jackson’i kontsertile. Nüüd, kui see lõpuks toimub, töötan selle nimel, ei saaksin sinna minna. Minu tööl on nüüd oluline funktsioon minu elus, kuigi see pole selline, nagu peaks. Võimalus, et unistus täitub, on parim motivaator ja tean, et suudan seetõttu ka oma tööd paremini teha. Mainisin kunagi, et soovin ametist lahkuda, kuid nüüd ma isegi ei mõtle sellele.

Mulle tundub, et sageli toimuvad inimese elus asjad, mida ta kõige vähem soovib. Rääkisin, kuidas mulle grupis töötamine ei meeldi ja veidi hiljem saime rühmatööülesande. Kahjuks pean tõdema, et kõik minu hirmud seoses grupitööga said tegelikkuseks ning nüüdsest kardan taolisi ülesandeid veel rohkem.

Grupitöö ülesandeks oli analüüsida filmi „Mona Lisa naeratus“ peategelast Katherine’i, kes oli väga sihikindel naine, ta teadis mida tahtis ning tegi kõik endast oleneva, et seda saavutada. Teel oma eesmärgini koges ta mitmeid tagasilööke, kuid ei andnud alla. Katherine oli tõeline täiskasvanud õppija.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et kõik on võimalik, kui seda piisavalt kaua ja piisavalt palju tahta, kuid unelmad ei täitu iseenesest, selleks on vaja vaeva näha.

...ja ei ole halba ilma heata!

Neljas nädal: Mona Lisa naeratus

Katherine Watson tuli 1953. aasta sügisel Californiast Wellesley Kolledžisse, et õpetada kunstiajalugu. Sõjajärgsel ajastu tõttu lootis Catherine, et tema õpilased, kes olid riigi parimad ja andekaimad, kasutavad oma võimalusi, mis neile kättesaadavad on. Kuid varsti pärast saabumist avastas ta, et mainekas haridusasutus järgib rangelt iganenud traditsioone. Kooli kõnekunsti õpetaja sõnul on kihlasõrmus naise sõrmes tunduvalt tähtsam kui kõrge haridustase. Esmasel vaatlusel tunduski see õige, kuid peagi tuli traditsioone muuta ning asuda looma uut generatsiooni. Katherine oli näide naisest, kes on elas vana ja uue generatsiooni vahepealsel ajal. Ta otsustas, et suudab enamat ning see inspireeris teda naisi õpetama. Ta uskus siiralt, et kui keegi suudab maailmas midagi muuta, siis on selleks keegi tema õpilastest.

Katherine’i uskus, et enim potentsiaali tulevikus läbi lüüa oli tema õpilasel Joan’il, seetõttu pühendus ta sellele, et Joan mõistaks oma võimalust valida. Kui Joan tegi oma valiku ning otsustas abielu kasuks, pidi Katherine õppima Joan’i valikut austama. Katherine oli alati tüdrukutele öelnud, et nad peavad ise oma valikuid tegema, ükskõik, mis need ka poleks ning Joan tegigi seda.

Kuigi alguses ei tahtud Katherine’i Wellesley’s kuulda võtta, leidis ta mooduse, kuidas tüdrukuteni jõuda. Ta kasutas selleks oma õpetusi kunstis. Ta suutis oma loengutes tüdrukud arvamust avaldama ja iseseisvalt mõtlema panna. Ta julgustas tüdrukuid iseendaks jääma ning tegutsema vastavalt enda, mitte ühiskonna soovide järgi.

Kahjuks ei suutnud Katherine’i ideedega kohanduda kooli juhtkond ning Katherine seisis valiku ees: kas jääda ja loobuda oma tõekspidamistest, või endale kindlaks jääda ja lahkuda. Katherine otsustas viimase kasuks ning tegi teoks oma kauaaegse unistuse ja läks Euroopasse. Kuigi tema õpetajatöö Wellesley’s kestis vaid aasta, suutis ta vähemalt ühe kursuse tüdrukute mõttemaailma ja elukvaliteeti muuta.

Kogu filmi võtab hästi kokku järgnev lõik Katherine’i õpilase, Betty, kirjutatud artiklist: „Ma pühendan oma viimase juhtkirja ebatavalisele naisele, kellest sai eeskuju võtta ja kes sundis meid kõiki maailma teise vaatenurga alt vaatama. Sel ajal, kui te seda loete, on ta juba teel Euroopasse, kus ta leiab kindlasti seinu, mida lõhkuda, ja uusi ideid, millega need asendada. Olen teda lahkumise pärast allaandjaks kutsunud, sihituks rändajaks. Aga mitte kõigil ränduritel ei puudu siht. Eriti mitte neil, kes otsivad tõde traditsioonidest kaugemalt, definitsioonidest kaugemalt, kujutisest kaugemalt. Me ei unusta teid kunagi.“

Tegelikult sobib film kirjeldama ka tänapäeva inimesi. See on film inimese sisevõitlustest. Kõik otsivad oma õiget kohta elus, kus nad saavad endast enim anda ja olla parimad versioonid iseendist. Selleks, et olla õnnelikud, peavad nad teostama oma unistused ning tagasilöökidest mitte heituma. Inimesed ei peaks kartma muutusi, sest just muutused on elus edasiviivaks jõuks.

Kolmas nädal

Sel nädalal sain esimest korda tunda oma lasteaiatöö vilju. Käisime grupikaaslastega KUMU’s, kus läbisime lasteaialastele mõeldud õppeprogrammi. Muuseumist lahkudes kohtasin seal üht oma rühma last, kes oli koos oma emaga „kultuuripäeva“ veetma tulnud. Tervitasin neid ja kohe, kui poiss mind märkas, tuli ta, ja tegi mulle suure kalli. Olin selle üle nii uhke, sest sain esimest korda tõeliselt aru, et ma tõesti meeldin lastele, keda õpetan.

Käisin reedel üle kolme nädala tööl. Ma polnud seda pikka aega teinud, sest kool on võtnud enamuse minu ajast. Tööl olles selgus, et lapsed olid minust väga puudust tundnud. Paljud küsisid, kus ma nii kaua olin ja ka kallistasid mind. Kuid kui laste esimene rõõm möödus ning nad oma tavapärast lapse-elu jätkasid, tundsin end nagu võõrkeha. Juba lõunaks olin jõudnud selgusele, et peaksin sellest tööst loobuma. Tegelikult on see mõte mind vaevanud juba mõnda aega, kuid alati, kui sellest kellelegi rääkinud olen, on mind suudetud ümber mõtlema panna.

Mul on raske teha otsuseid. Neile eelneb tohutu kaalumine ja arutlemine nii iseenda, kui lähedastega. Ka tänaseks on mul planeeritud kohtumine emaga, et läbi arutada kõik lasteaias töötamise plussid ja miinused. Kuigi sisimas tean, mida teha tahan, õnnestub ilmselt emal mind teisiti mõtlema panna. „Praeguse majanduskriisi valguses oleks üsna rumal tööst loobuda, eriti teades seda, et sinu kohale oleks soovijaid rohkem kui küll,“ umbes midagi sellist kuuleksin oma emalt. Olen temaga nõus, kuid raske on teha midagi, mis ei tee õnnelikuks. Tegelikult paneb see mind lausa nutma ning see on minu arvates üsna selge märk, et peaksin loobuma. Väga raske on kombineerida täiskoormusega kooli ning täiskohaga tööd – kokkuvõttes pole ma kummaski edukas. Toimin parem „Kevade“ põhimõtte järgi ning teen vähem, aga hästi.

Sellest kõigest õppisin, et kui sisimas tean, mida tahan, peaksin oma soovi ellu viima ning ja seda teiste arvamusest sõltumata. Igal asjal on alati oma varjukülg, ükskõik, kust poolt seda vaadelda, pean lihtsalt valima poole, mis MULLE parem tundub.

Ilmselt kaldusin tänases sissekandes teemast kõrvale, kuid eelpool toodu on olnud minu nädala suurim probleem. Kuid selleks, et sissekanne täiesti „mööda“ poleks, loetleksin üles mõningad asjad, mida vahemikus 16-21 veebruar õppinud olen:

1. Grupitöös tuleb arvestada teiste arvamusega – see võib olla paremgi, kui minu oma.
2. KUMU on koht, kuhu tasub minna igas vanuses inimesel – kõik leiavad sealt midagi enda hingele, ükskõik, kas nad on rokkarid või sokki kuduvad vanamemmed.
3. Oma elu valikuid pean tegema mina ise, mitte keegi teine, isegi siis, kui see on raske.

Teine nädal

Kursuse „Täiskasvanud õppija“ teise nädala läbimise järel otsustasin mõtiskleda selle üle, millist õpistiili mina esindan. Selleks kasutan lektor Ene-Silvia Sarve materjali „Õpistiilidest igapäevaseks kasutamiseks“, mille sain kususelt „Sissejuhatus kasvatusfilosoofiasse.

Lihtsaim on õpistiili siduda mälu ja mõtlemisega. On neid, kes jätavad meelde palju, kauaks ja kergesti. On neid, kes mõtlevad kiiresti, leidlikult, ülesandele keskendunult. Ja on teistsuguseid – lausa vastupidise, mäletamise ja mõtlemise iseärasustega inimesi, kel meeldejätmise „maht” on väike, asjad ununevad kiiresti, kelle mõtlemine on aeglane ja pigem kord õpitud mudelis kinni.

Mina, nagu ilmselt ka paljud teised inimesed, olen segu neist kahest põhimääratlusest. Õppimine ja meelde jätmine on minu jaoks suurel määral seotud materjali huvitavusega. Kui õpitav mind paelub, võin olla vägagi leidlik ning võimeline seda teistele kasvõi unepealt edasi andma. Kui teema mind ei huvita, muutub minu meeldejätmise maht olematuks ning omandan teadmised neid pähe tuupides (nii, nagu lapsepõlveski).

Analüüsisin oma õpistiili Ene-Silvia Sarve esitatud tabeli järgi ning jõudsin järeldusele, et õpin enim tunnetest ja konkreetsetest kogemustest. Pean end üsna empaatiliseks ning oskan näha teiste ja iseenda tundeid ja emotsioone. Tunnetest õppija õpib konkreetsetest kogemustest, inimestest ja nende tunnetest.

Tutvusin erinevate õpistiilidega ning tegelesin eneseanalüüsiga jõudes järeldusele, et olen analüütiline õppija. Analüütilised õppijad taotlevad vaimset ja intellektuaalset pädevust; otsustavad asjade üle nende tegeliku tõestatuse alusel, funktsioneerivad/toimivad kohandudes, toetudes asjatundjatele, ekspertidele; vajavad teadmisi “tähtsatest asjadest” ja tahavad lisada midagi omalt poolt maailma teadmisse, on rahulikud ja reflektiivsed; eelistavad järgida autoriteete.

Ene-Silvia Sarv on öelnud, et oma parimal kujul on õppimine kunst. Enesele väljakutsete esitamine, kõikide oma intellektuaalsete võimete, meelte, tajude, emotsioonide haaramine enese kui inimese isiksuse avardumise ja kasvu protsessi – see on hea õppimine – niinimetatud super- ehk üliõppimine. Võin öelda, et selleni jõudmine on võtnud aega pea kogu minu senise elu ja loodan, et olen selleks juba lähitulevikus võimeline.

Esimene nädal

Tere, kallid lugejad. Mina olen Liis ja alustasin õppimist kursusel "Täiskasvanud õppija" ja seda selleks, et saada täiskasvanud õppijaks. Kuna see on minu blogi esimene sissekanne, siis otsustasin arutleda selle üle, milline õppija ma üldiselt olen ja millest see tuleneb.

Täiskasvanud õppijat iseloomustab õppimine iseenda jaoks, ta teab, mida ta tahab ning mida selle saavutamiseks teha. täiskasvanud õppijal peaksid olema kindlad eesmärgid, mille poole püüelda. Ta ei õpi õpetaja, perekonna ega kellegi teise pärast. Nüüd, kui olen täiskasvanud õppija mõiste enda jaoks lahti mõtestanud, näen, et mul on veel arenemisruumi.

Minuni pole kahjuks veel jõudnud teadmine, et õpin vaid iseendale. Ilmselt on minus veel kunagised keskkooliaegsed arusaamad õppimisest, sest sel ajal ei olnud võimalik valida endale meelepäraseid õppeaineid, vaid tuli tarbida seda, mida pakuti. Iga õpetaja ootas oma aine täiuslikku sooritamist ja neil oli täiesti ükskõik sellest, mis mind tegelikult huvitas. Nii pidingi end kokku võtma õpetajate, mitte enda pärast, selleks, et nemad oleksid rahul. Sel ajal tundsin rõõmu vaid positiivsetest hinnetest, mitte mulle kasulike ning mind arendavate teadmiste omandamisest. Nüüd tundub mulle, et teatud määral on see headest hinnetest sõltuvuses olemine edasi kandunud ka ülikooliõpingutele. Kui olen keskendunud vaid hinnetele, mitte teadmiste saamisele, võin küll ained väga hästi sooritada, kuid teadmised unustan hiljem kiiresti (või ei omanda neid üldse).

Loomulikult ei saa ma oma võimetuses enda jaoks õppida süüdistada vaid keskkooli. Tunnen, et ma pole veel päris täiskasvanud, kuigi olen alustanud iseseisvat elu. Täiskasvanu roll on minu jaoks veel väga uus ning sellesse sisseelamine võtab aega. Alles mõned kuud tagasi alustasin oma elu töövõtjana. Kuna õpin alushariduse pedagoogikat, tundus töö lasteaias suurepärane võimalus enesetäiendamiseks ja koolis õpitu praktiseerimiseks. Teatud määral see muidugi ongi nii. Kuid samas on mulle hakanud tunduma, et see ei pruugi olla minu kutsumus. Kui kuulan grupiõdede vestlusi sellest, kui armsad on lapsed ja kui väga neile meeldib nendega tegeleda, siis mind jätab see suhteliselt külmaks. Tean, et saan lastega suurepäraselt hakkama ja meeldin neile, kuid nemad mulle mitte nii väga. See on ilmselge märk sellest, et peaksin eriala vahetama, kuid samas meeldib mulle seda ala õppida. Ilmselt on aga nii, et kuna tean, et ma ei taha tulevikus lastega töötada, siis kõik teadmised, mis selle kohta peaksin omandama, lähevad mul ühest kõrvast sisse, teisest välja ja järjekordselt õpin õppejõule ning vanematele, mitte endale. Kuid töökogemus on siiski mulle palju juurde andnud. Olen õppinud raha rohkem väärstustama - enda teenitud raha kulutades tilgub mu süda alati verd. Olen õppinud paremini suhtlema ning hakanud üle saama sellega seonduvatest hirmudest. Kindlasti on töötamine muutnud mind vastutustundlikumaks (kuigi olen seda alati olnud). Tean, et minus on materjali suurepäraseks õppijaks ja töötajaks saamiseks, kuid selleks peaksin leidma ala, millele suudaksin kogu hingest pühenduda.

Minu jaoks on suurim probleem leida midagi, mis mind paeluks, midagi, millesse tahaksin panna oma hinge, midagi, millest võiks saada minu elutöö. Tean suurepäraselt, mis mind EI huvita, kuid sellest ei ole mulle mingit kasu. Loomulikult pole ma täiesti huvideta, kuid kuna minu hetke suurimaks huviks on pop-muusika, siis pole sellega ilmselgelt midagi peale hakata. Õnneks on mul ka huvi, millele eelmisel nädalal rakenduse leidsin - toitumine, nimelt kirjutan sellel teemal oma bakalaureusetöö. Minu suurmaks sooviks on aga leida ala, millesse saaksin kirglikult suhtuda ning hiljem ka sellega seotud töö, kuhu läheksin igal hommikul täis rõõmu ja teotahet.

Mind ei saa veel nimetada täiskasvanud õppijaks, kuid minus on suur soov selleks saada. Usun, et oskus ja tahe õppida iseendale pakub suurt õnne- ja rahuldusetunnet, mida tahaksin kogeda. Olen juba praegu edukas õppija, kuid selleks on mind muutnud minu aina süvenev täiuslikkuseihalus. Mul on kindel nägemus sellest, kuidas asjad peavad olema ning üritan kõigest väest, et ise endale seatud ettekirjutusi täita. Tegelikult muudan sellega oma elu sageli liiga keeruliseks, sest MINU perfektsust ei ole alati lihtne saavutada (teiste inimeste perfektsusnivoo, nimetagem seda siis nii, asub sageli minu omast madalamal). Minu perfektsionismist tuleneb ilmselt ka grupitöö vihkamine. Tunnen sageli, et minu grupiliikmed ei pinguta minuga võrdselt ja selleks, et töö oleks hea, pean kõik ise ära tegema. Tegelikult see ei ole nii ja grupis töötamine on kasulik ning uusi teadmisi pakkuv, kuid see, kui teistel on minust erinevad nägemused, pigem vihastab kui harib mind.

Lõpetuseks ütleksin, et õppijana olen eraklik, töötamiseks vajan vaikust, rahu ja aega. Elan sissepoole ning inimestel võib olla mind vahel raske mõista, kuid need kes seda teevad, saavad selles üldiselt alati kasu. Kui suudan täita tingimused, mis aitavad mul õppida, on tulemus selline, mis rõõmustab õpetajaid ja minu vanemaid, mis omakorda rõõmustab mind (tuletan siinkohal meelde, et tean, et see ei iseloomusta täiskasvanud õppijat, kuid ma ei peagi ennast veel selleks).